24.02

Palju õnne! Lõpuks tuli meelde. Kui kirjutama kuupäeva hakkasin, et täna on Eestlastele tähtis päev. Ning mõne sõbra sünnipäev.

Aga igatahes oleme nüüd juba 5 päeva pirne korjanud – iga päev umbes 1,5 tonni. Mul on nendest juba paha. Kuid hullult meeldib väikese traktoriga mööda pirnipõldu ringi kihutada. Täna tuli korjajaid juurde – nüüd on meid umbes 18. Telgielu on masendav kuid äratav. Õhtuti on palav magama minna koos päikesega ning hommikul juba enne äratust ja päikest külma pärast silmad lahti teha ja ennast rohkem kerra tõmmata, mõeldes, et kohe kohe algab lugu Mia - „Paper Planes“ mis äratusena teada annab, et poole tunni pärast peab oma kõhukotiga traktorisse istuma ja põllule sõitma. Pesa avastas, et nn Farmitöö ei olegi nii lihtne ja lahe.

Love Life – Live 

21.02

„If you really want something in life, then just reach out and grab it.“ – Into The Wild

See ütlus käib väga ilusti meie viimase aja kohta Austraalias. Ehk siis sõitsime rongiga Sheppartoni, et tööd leida. Farmi ning fruitpickingu töö leidmine on siin naljakas – tuleb minna kuhugile riigitööl olevasse organisatsiooni kontorisse, seal ennast registreerida ja siis oodata, kuni mõni farmer või tööandja helistab või kohale tuleb. Mina ootasin seal umbes 3 ja natule peale tundi. Saime harvest töö Sheppartonist umbes 40 km kaugusel. Hommikul kell 6:30 algab töö ning umbes 8 tundi korjame pirne. Tänaseks oleme korjanud 2 päeva. Käed on kriime täis ning õlad veidi haiged. Meil on suur kõhukott, kuhu sisse korjame ning kui täis saab, siis kallame suurde kärusse või kasti, mille täiskoramise eest makstakse 35 dollarit. Elame jälle telgis. Palavatel päevadel on korjamine lausa lust ja lillepidu.

16.02

Saime teada, et pühapäeval algab töö Sheppartonis, kuhu juba homme sõidame. Võib-olla viimast korda nägin Mariet. Naljakad opossumid pätsasid mu pirnid ära. Uni on hea.

15. veebruar

Leidsin omale sõbra. Marie (Saksa tüdruk). Esimest korda nägin teda Hobarti hostelis umbes kolm nädalat tagasi. Nööd juhtusime kogematta fotopoes jälle kokku, vahetasime numbreid ja nimesid, sest enne ei polnud mahti isegi ennast tutvustada. Kuid nüüd veetsime koos temaga vabaõhukino – filmiks oli „Curious Case of Benjamin Button“, sõbrapäeva – väike piknik pargis, ning täna käisin temaga jalutamas Alberti pargis ning St Kilde rannas. Rõõmus tüdruk.

Oleme kogu Melbournis veedetud aja lihtsalt raha raisanud ja tööd otsinud. Me ei taha enam restoranitööd ega midagi sellist vaid otsime midagi põnevamat. Kuid kõik on just nii hetkel, et tööd lihtsalt ei ole. Backpackereid on kõik kohad täis (Enamus saksamaalt) ning nad pätsavad alati kõik kohad ära. Ning siis veel see suur tuli, mis on lahti, on rikkunud paljude farmide viljad. Hetkel ei oskagi otsustada, mida ette võtta. Peaks edasi liikuma, kuid kuhu? Ei ole ühtki eesmärki ega midagi. Ehk homme saab selgust. Sest siin ka ei taha kaua olla. Raha kulub liialt kiiresti. Ah vahepeal käisime ka vaatamas „Underworld 3“, kus kaklesid omavahel libahundid ja vampiirid. Naljakas oli seda kino leida, sest see on suure kasiinokompleksi keskel. Ükspäev käisin McDonaldsis ning hiljem õhtul tundis ennast nii halvasti. Väsinud ja nagu eluvaim oleks lukus. Aga ma proovin edaspidi seda vältida. Täna sõin umbes kolm pirni ning kolm õuna ja mingi suuremat sorti võileiva. Ega polegi rohkem vaja. Olen iga päev ka kodutee peale mõelnud ja suht plaan on pigas kuid kuupäevi ja lennupileteid ei ole veel muretsenud ega kinni pannud. Ehk varsti on needki kindlad. Kuigi ema kirjutas, et kõik arvavad, et teen lollisti kui just nüüd selle „majanduslaguse“ aal sealt tulema tulen, sest eestis veel lollim olla. Kuid mul on kodumaal kalleid inimesi, keda näha tahaksin ja kaunis perekord, kellega lõbus vahel lolli mängida. Vennad-õed, kes juba äkki suuremaks kasvanud. Ilusad inimesed, keda pole veel au olnud kohata, vaid kirjapildis kujutis olemas. Hea koht aeg maha võtta ja veidi aega mõelda, kas jääda või mitte. Valikuid on tõeliselt palju. 

8. veebruar

Spirit of Tasmania – laevake, millega sõidame Devonpordist Melbourne.

Gran Torino – film, mida vaataksin veel. Käisime seda vaatamas ning see ületas kõik ootused. Alguses arvasin, et see on uus „Ei ole maad vanadele meestele“ kuid see oli parem. Palju vana-kooli viisakusi, mis tänapäeval hakkavad udusse kaduma. Vanamehe väga hea näitlejatöö. See peaks paljude silmad uuesti avama. Loodetavasti.

Melbourne – kellegi arvates kõige elatavam linn, kellegi arvates kultuuripealinn, kellegi arvates kõige parem linn Austraalias. Ei teagi mida arvata, ei ole veel paljutki näinud. Jõgi voolab läbi linna – jõe ääred on muudetud pargiks, jooksurajad, skulptuurid, erivärvilised valgustused valgustamas teid, puid, maju... Palju nn square-e, ehk siis platse, kus saab istuda – aja maha võtta, muuseumid, kunstnikud, St Kilde, muusika, sport, siin tundub seda kõige rohkem olevat, kui eelnevates paikades. 

To Devonport

3. veebruar

Launcester. Väga kena linn, vähemalt tundub nii. Suur jõgi, pargid, roheline muru ja puud (Hobartis oli kõik ära kuivanud). See siin on üks linnadest, kuhu ma võiksin kunagi elama tulla. Kuidagi nii kodune tunne, vaba. Paljud teevad tervisele head – jooksevad, sõidavad rattaga, jalutavad. Siia sõitsime umbes 3 tundi Hobartist põhja poole.

5. veebruar

Sõitsime õhtuse bussiga (hommikust ei olnud) St Helens-isse. Sealt alustasime kõndimist Bay Of Fires-i poole. Kotid seljas, olime juba umbes 7km käinud ning siis võtsid meid peale 2 reisijat, prantsusmaalt ning inglismaalt. Tõid meid ühte telkimisplatsi. Platsilt oli sihtpunkti veel umbes 5-7 km. Kuid oli juba hilja ning panime telgi püsti ja läksime magama. Täna käisime vaatamas Bay Of Fires-it. Nime sai see selle järgi, kui Eurooplased Tasmaania tulid siis nad nägid kuidas aborigeenid tegid tuld punastel kividel. Rannad on parimad, mõnusad – valge liiv, suured lained, ookean. Leidsime kivide juurest ka ühe väga laheda augu – veeaugu. Ümmargune umbes diameetriga 5m ja sügavust 3-4m. Hüppasime sisse – tundmatusse. Enne seda kividel: kui laine tuleb ning vastu kive plärtsatab, siis lendab vett üles-alla, paremale-vasakule, läksime seisime kivide peal, ootasime laineid. Väga mõnus värskendav tunne kui külmad veepritsmed üle keha lendavad. Hommikul peame vara ärkama, et jõuda tagasi St Helens-isse. Buss läheb 8 hommikul. Oleme 10km kaugusel.

7.veebruar

Ärkasime tol hommikul kell 4:30. Vinge oli käia varahommikul. Alustada pimedas. Sõitsime Devonporti, kus täna tegime päevatuuri Gradle Mountain-i, mis oli ilus, kuigi me päris mäkke ei läinudki. Midagi peab ka järgmiseks korraks jääma.