To Devonport

3. veebruar

Launcester. Väga kena linn, vähemalt tundub nii. Suur jõgi, pargid, roheline muru ja puud (Hobartis oli kõik ära kuivanud). See siin on üks linnadest, kuhu ma võiksin kunagi elama tulla. Kuidagi nii kodune tunne, vaba. Paljud teevad tervisele head – jooksevad, sõidavad rattaga, jalutavad. Siia sõitsime umbes 3 tundi Hobartist põhja poole.

5. veebruar

Sõitsime õhtuse bussiga (hommikust ei olnud) St Helens-isse. Sealt alustasime kõndimist Bay Of Fires-i poole. Kotid seljas, olime juba umbes 7km käinud ning siis võtsid meid peale 2 reisijat, prantsusmaalt ning inglismaalt. Tõid meid ühte telkimisplatsi. Platsilt oli sihtpunkti veel umbes 5-7 km. Kuid oli juba hilja ning panime telgi püsti ja läksime magama. Täna käisime vaatamas Bay Of Fires-it. Nime sai see selle järgi, kui Eurooplased Tasmaania tulid siis nad nägid kuidas aborigeenid tegid tuld punastel kividel. Rannad on parimad, mõnusad – valge liiv, suured lained, ookean. Leidsime kivide juurest ka ühe väga laheda augu – veeaugu. Ümmargune umbes diameetriga 5m ja sügavust 3-4m. Hüppasime sisse – tundmatusse. Enne seda kividel: kui laine tuleb ning vastu kive plärtsatab, siis lendab vett üles-alla, paremale-vasakule, läksime seisime kivide peal, ootasime laineid. Väga mõnus värskendav tunne kui külmad veepritsmed üle keha lendavad. Hommikul peame vara ärkama, et jõuda tagasi St Helens-isse. Buss läheb 8 hommikul. Oleme 10km kaugusel.

7.veebruar

Ärkasime tol hommikul kell 4:30. Vinge oli käia varahommikul. Alustada pimedas. Sõitsime Devonporti, kus täna tegime päevatuuri Gradle Mountain-i, mis oli ilus, kuigi me päris mäkke ei läinudki. Midagi peab ka järgmiseks korraks jääma.