Brisbane (30.03)

Raske öelda, et kas magasin või mitte. Hääletasime eile Aucklandi ning otsustasime järgneval päeval (täna) tagasi Austraaliasse lennata. Niisiis istusime maha ja ostsin kaks piletit Brisbane-i. Air New Zealandiga. Ning lend väljus kell 6:20 hommikul, seega üritasin 12 ajal öösel magama minna, kuid oli liialt palav, tõmblesin voodis niikaua kuni Pesa mulle ütles, et kell on 2:10 – seejärel käisin kiirelt pesemas ja pakkisin viimased asjad. Kell 3:00 sõitsime bussiga lennujaama. Muidugi oli jälle mingeid probleeme, kuid kõik lahendus ilusti. 3,5 tundi lendamist ning kell 7:30 kohaliku aja järgi hommikul olime Austraalias. Brisbane-is pesi toll meie telgi ära, siis kuivatasime seda seal umbes 10 min. See oli naljakas.

Taupo (28.03)

Wellingtonist sõitsime välja. Bussiga ning häälega. Sihtpunktiks Taupo. Peaaegu et nagu minu nimigi. Ning keegi ütles et mul on Mauri nimi. Igatahes..
Käisime jälle jalutamas. Päevane tripp „Tongariro Alpine Crossing“. Öeldakse, et parim Uus-meremaa päevane jalutamine. Kuid mis siis juhtus? Läksime hommikul 7.10 bussiga vulkaani jalamile. Hommikul pimedas nägin veel paari tähte hosteli juures. Jõudsime jalamile ja hakkasime jalutama. Siis... ei ei vulkaan ei hakanud purskama. Hoopis hullem – vihma hakkas sadama. 4 tundi vihma käes jalutamist. Ja mitte ainult – ühtki ilusat pilti ei saanud nendest kaunitest vaadetest või vulkaanidest sest pilv oli otse meie peal, tuul puhus kõvasti külma, riided olid läbimärjad, ma muidugi lühikeste pükstega ning jalad tahtsid pooleks külmuda kuid ma kordasin peas „seisma ei tohi jääda, liigu, kasvõi rooma“ see aitas. Kuid silmasime teepeal sügavaid kraatreid, helesiniseid pisikesi järvekesi, kuumaauru pragusid maa sees, ning sooje kive saime katsuda. Aga jah parim jalutuskäik siin pool ja siis kõige halvem ilm, mis üldse olla saab mägedes ronides.
Hääletades edasi.

Te Papa, Wellington (26.03)

Kunstimuuseum. Suur keeruline hoone, nagu Eesti Kumu. Kuid palju põnevam. Ei teagi miks, aga kõik välismaa muuseumid tunduvad kuidagi atraktiivsemad. Niisiis veetsime seal umbkaudu 6 tundi. Meeletult informatsiooni sihukese väikese ajaga. Mis seal siis on? Maailma suurim kalmaar, mis üldse nähtud – 4,5 m pikkuse kehaga. Väga palju Uus-meremaa loomadest, taimedest, lindudest, kaladest. Saime teada, et siin on peaaegu iga päev kusagil maavärin. Oli ka ehitatud simulatsioon värinast – majake, mis värises. Natuke botaanikaaeda. Moneti ning impressionistide näitus. Ning väga palju ajaloost. Kunagi oli 85% sellest maast kaetud metsaga ja inimeste tuleku tagajärjel on see kahanenud 25%. Kui Maurid olid end siia maale elama sättinud ja tuli valge mees siis ta ostis terve maa ära aastatel 1840-1864. Ning lubati tumedatele väga palju reserve, mida nad kunagi ei saanud. Mauri rahvad muutusid kurvaks ja kirjutasid kirja Inglismaale kuningannale, kus oli kirjas „...valge nahk saagu võrdseks tumeda nahaga...“ Nüüd austatakse Mauride kultuuri palju rohkem, ehhki on see suhteliselt välja suretatud ning seda vaid näidatakse turistidele. Õnneks on ka organisatsioone, kes püüavad seda taastada. Muuseumis nägin veel lühifilmidest koosnevat fühifilmi „My Place“. See rääkis erinevatest inimestest, kes on siin Uus-meremaal leidnud selle Erilise koha, kus neil on hea. Lõbus ja inspireeriv film.
Ah jaa... oleme põhja saarel pealinnas Wellingtonis.

24.03

Bussisõidud on üpriski lahedad, kui juht räägib lugusid või siis teeme peatusi, et näha loodust. Eile oli pikk sõit mööda west coasti ülesse põhja poole. Vahepeal vaatasime pannkoogikive ning ookeanivaade oli kaunis. Hokitikast läbi Greymouthi ning Westpordi Nelsonisse, mis näeb aastas kõige rohkem päikest Uus-meremaal. Seal olid meie saabudes kõik hostelid rahvast täis, seega seadsime sammud telkimisplatsile. Külm öö ning seejärel hommikul Informatsiooni keskusest bookisime omale piletid Pictonisse ja sealt praamiga Wellingtoni. Kõige rohkem närib hetkel see, et Abel Tasmani Rahvuspark jäi nägematta. Kuid mis seal ikka, tuleb midagi ka järgmiseks korraks jätta.

22.03

22.03
Hetkel oleme Hokitika-s. Ikka lõuna saarel. Kuid liigume põhja suunas. Siia linna tulime häälega. Pesale ei meeldi hääletada, seega hääletasin ise umbes 1,5 tundi Franz Josef-is. Seal pole üldse lihtne hääletada. Kedagi eriti ei sõida peale turistide. Kuid lõpuks ühed prantslased võtsid meid peale. Hokitika on nn rohelise kivi sünnilinn. Kuid muidu ei ole siin mitte midagi muud. Oleme siin sest buss läheb alles homme päeval edasi.
Kuid Peamine teema oleks siiski Franz Josef. Seal lähedal on kohe suured mäed ning lumi ja suur Jääväli, mis vajub umbes 2-5 m päevas allapoole, kuid see sulab ka suhteliselt kiiresti. Sinna pealeminek on ohtlik, nagu nad räägivad aga kuulsime inglise tüdrukute käest, et päevatuur on ilgelt vahva, bookisime selle ära ja käisime seal peal turnimas. Maailmas on vaid kaks kohta, kus jää niiviisi alla voolab otse vihmametsa. Üks siin Uus-meremaal ning teine pidi olema Argentiinas. Seal ronides hakkas isegi päris külm. Käisime giidil sabas ja saime omale veekindlad saapad, vihmajope, kindad ja peaaegu ilusa ilma. Litsusime end läbi kahe jäätüki vahelt, saades üleni märjaks sest jää sulab ja tilgub koguaeg. Kuid muidu ei olnud eriline elamus, sest pidi kõike reeglite järgi tegema ning enda loovust ei tohtinud kasutada. Fotoka aku sai ka tühjaks.

Kepler Track (15.03-18.03)

15.03

Eile jõudsime Te Anau-sse. Jällegi üks turistilõks, peaaegu. Täna alustasime esimese matkaraja läbimist. Nimeks on sellel Kepler Track, see on 60 km pikk ning läbib Fiordlandi loodusparki. Täna oli lihtne päev, 8.9 km linnast esimesse telkimisplatsi. Registreerides sellele rajale tuli neile öelda, kas Ema teab, et me siin rajale läheme? No veel ei tea. Kuid ehk varsti teab. Siis andsin Koduse numbri, et kui midagi juhtub siis, Ema, keegi oleks Uus Meremaalt sulle helistanud.

 

16.03

Teine telkimisplats. Siia jõudmiseks pidin läbima üle 23 km, mäkke ning seal mäetippe vallutama, pilte tegema ja viimased kilomeetrid allamäge veerema. Hommikul ärkasin jube vara kuid kell tirises 7:00. Siis pikutasin 20min ja tegin 20 kõhulihast, et keha tööle saaks ning soojus. Vahetasin riided ja pakkisin asjad. Sõin hommikust järve ääres, millel oli paks udukiht peal. Pesa ikka magab. Mõtlen siis veidi ning ei taha talle tervet telki ka jätta ning võtan ülemise osa maha, pakin ära ja tõmban seljakoti selga. Siis ta ärkab ja ütleb pahasti. :D

Mina hakkasin mäe poole liikuma. Tõus ei olnudki nii raske, miskipärast energiat oli lausa kolme eest. Kui üle metsapiiri jõudsin, avastasin, et udu on igal pool, kus on madalam kui metsapiir. Soov oli suur sukelduda valgesse pehmesse pilve, kuid sellest kukub lõpuks läbi ja saab haiget. Pildid tehtud ning edasi. Ronisin Mt Luxmore-i tippu ja teistegi mägede otsa. Ühe tipus ehitasin kividest tugitooli ja istusin seal pool tundi. Vaatasin üles pilvi ning kõik oli meeldivalt vaikne – ainult kõrvus oli imepisike kohin. Vaated on vapustavad. Lõpuks läheb tee alla. Sama palju alla kui hommikul üles. Mets on muutunud – kuidagi rohkem elavam, lõhnab paremini, ojasid on rohkem, kust voolab parim külm vesi. Jõudsin uuele telkimisplatsile.

 

18.03

Oleme tagasi Te anaus. Mis juhtus eile ning täna? Kohe lähemalt.

17. märts oli kolmas päev sellel rajal. Mööda jõge allapoole. Ah jaa siin on need kuramuse nn „Sandflies“ – pisikesed vastikud kärbsed, hammustavad vere välja ning siis sügeleb nagu sääsehammustus, ja neid on siin hulgi. Kui Austraalias pead panema päikesekreemi siis siin putukakreemi. Mööda jõge allapoole. Käisime umbes 3 tundi mööda teed, siis Pesa otsustas minna tsillima jõe äärde. Ma läksin edasi. Siis ka mul tekkis tunne, et läheks jõe äärde. Mõeldud tehtud. Istusin seal keset jõge kividel ning mõtlesin, mis edasi. Näitlesin natuke – üritasin ehitada kividest ülekäiku, nagu „Into The Wild“-is, lahe tunne oli. Siis sõin küpsiseid ning päevitasin. Siis kargas mõte pähe, et hakkan mööda jõge allapoole liikuma. Vahetasin tossud plätude vastu ja tõmbasin koti selga ja vette. Vesi oli jube külm, ning kohati ka sügav. Mõnes kohas oli vool tugev, peaaegu kukkusin ümber. Minuarust oli see seda väärt – nii mõnus on iseseisvalt kusagil jões plätserdada lootes vaid iseenda tarkusele ja jõule. Olin juba tükk aega niiviisi liikunud ja otsustasin siis tagasi rajale minna. Oh üllatust, esimene nägu kes vastu vahib ongi Pesa. See oli jube naljakas, sest ennist ta jäi kusagile maha ja nüüd on ta kohe sealsamas nurga peal. Ma kusagil läbi võssi rabistan raja poole. Peale seda mööda rada kolmanda platsini. Seal oli vaid üks vanamees ning üks paarike. Pisike pesemine külmas järves ning söök ja magama.

Ning veel Metsast. See on Imeline. Nii Elus, nii roheline. Lõhnab nagu päris. Kõikjal on roheline pehme sammal, ka puudel, kividel, usun kui sinna jääda nädalaks kaheks, siis ka minul hakkab see kasvama. Linnud. Nii lahedad. Kui neid silmad, siis sinna jääd seisma, tulevad nad lauldes ja tantsides sind uudistama. Need Uus-Meremaa „leevikesed ja tihased“ tiirlevad su ümber ja okstel. Teised jälle julgelt hüplevad su juurde, et leida putukaid ja muid pisikesi elukaid. Nii vahva.

Peale seda oli suhteliselt igav jalutamine tagasi alguspunkti. Nägime nn pikimat rippsilda Uus-Meremaal ja mets ning veel metsa. Olemegi kohal. Nüüd siis vaid mälestused kirja ning pildid ära sorteerida ning ...

Lumepuudutus (11.03)

Niisiis, täna jällegi ilm, mille kohta ütleksin, Halb suusailm. Umbes 13 kraadi sooja. Hommikul äratan Pesa ülesse ja ütlen, et toome rattad ja põrutame mäkke. No ok. Lähme. Alguses peaks muretsema kindad. Otsisime mitu aega, ning leidsin omale kindad. Ostsin ära peale hommikusööki, mille sõin kusagil peatänava restoranis. Ja siis liikusime spordipoodi, kust laenasime päevaks mägirattad. Meie plaan just sinna mäkke sõita oli laenajatele üllatuseks, sest sinna tavaliselt ei sõideta. Meie tahtsime ja saime. Mõnusad täis-vedrustusega rattad. Nendega kihutasime peale riietevahetust mäe poole. Juba sinnasõit oli omaette tegu. Jõudsin tegelikult

 end veidi ära väsitada. Kuid mu jookupõhi andis mulle suure eelise. Mööda järveäärt sõites ja natuke ka suure tee pealt ja olemegi mäe jalamil. Hakkame siis ülesse poole end vedama. Oi see ei ole midagi nii lihtne, isegi kui uhked rattad keha all. Niisiis peaaegu et terve tee ülesse kõndisime ratas käekõrval. Umbes 3 ja pool tundi. Aga kui hakkasime juba tipu poole jõudma jõudis ka lumi lähemale. Lume katsumine oli tänase päeva eesmärk. Kui me ei leppinud selle vähesega. Seega venitasime külma tuulega ja lumesajuga kõrgemale. Kuid päris tippu me ei jõudnud, sest oli liialt külm ja raske. Ning üks autojuht ütles, et seal nurga taga läheb lumi nii paksuks, et ta ei saanud isegi autoga edasi. Seega tegime sõbrapilti ja pöörasime esiratta tagasipoole. Allamäkke on ikka nii vinge sõita. Kogutee oli tagapidur natuke töös. See sellepärast, et hoog läks liialt suureks. Ei pidanudki väntama. Nii me kihutasime alla vähem kui tunni ajaga. Vahepeal vaatasime ilma ja mägesid. Seal üleval oli tõeliselt vahva. Ilm nagu eestis, lumine ja külm. Ning peamine, et saime lund katsuda ja tänase päeva missioon on täidetud.

Hiljem kui tagasi lodgei jõudsime olima nii väsinud, et jõudsime veel minna „The World Bar“-i See on kuulus oma kokteilide pärast, mida nad serveerivad teekannus. See on suhteliselt naljakas, sest õhtu jooksul näed umbes 50 erinevat inimest tantsuplatsil või kusagil istumas teekann käes ning joob sealt jooki. Jube vahva.

Kui sa tunned et oled surmväsinud, siis sa jõuad veel samapalju, kui sa juba käinud oled.

Nevis Bungy 134m (10.03)

Ehk siis väga kõrge hüpe.

Eile jõudsime Queenstowni. Teadsime, et siin kulub raha väga kiiresti, siis otsustasime, et ühtegi päeva niisama ei passi. Nagu peale 8 tunnist bussisõitu Christchurchist siia otsisime backpackeri, mille hiljem järgmiseks päevaks ära vahetasime, igatahes siis samal õhtul bookisime ka hüppe

 ära. Pesal oli see esimene kord. Kuid ma olin varem sellist asja proovinud. Niisiis bussi peale ja umbes 40 min sõit kohapeale. Seal ilusti tädid annavad meile rihmad selga ning kaaluvad uuesti üle. Hah.. arvake, kas ma olen paksuks läinud? Muidugi olen – kaalusin 76kg, ma pole kunagi nii palju kaalunud. Kuid see selleks. Näeme sealt seda kõite otsas rippuvat majakest, kust siis peab alla hüppama. Sinna viib mingi väike käru, mis võtab 6 inimest peale. Juba sealt on kõrge kõrge. Pinge on juba laes, sest kõik ümberringi on pinges ja ehk veidi hirmul. Nii minagi. Jõuame köitel rippuvasse majakesse, kus pannakse meid kaalu järgi järjekorda. Olen kolmas. Esimene kadus, teine kadus..    ..minu kord.... panevad köied jalgade külge ning tõusen. Sammun tibusammudega platvormi poole, vaatan alla, vaatan veel kord. Ei olegi nii hirmus, kuid siis jõuan ääre peale, varbad on üle ääre veidike. Nüüd on natuke kõhe olla. Kaugel all voolab pisike jõgi, mis siiski vaid näib pisike, kaljukivid on ümberringi. Ees on suur mägi, mida poiss soovitab jälgida. Ning järsku

 ta hakkab loendama.. 5..4..3..2..1..... Ning mis mul üle jäi, kumerdan veidike keha, kätega võtan suure hoo ning lendan. Käed laiali, pea alla poole, 200km/h, jõgi läheneb ja läheneb, silmist voolavad väiksed pisarad........ ....köis lõpuks tõmbab tagasi. Siis kui teist korda köis tagasi üles tõmbab, siis ideaalis peaks köie jalgade küljest lahti tõmbama. See on hirmsam asi selle juures. Siis sikutan mingit nöört, mis ei tööta, sikutan uuesti ja uuesti, endal hirm sees, et mis kuradi pärast ma omal mingi köie lahti pean tõmbama. Kuid siis järsku sain sellega hakkama ning jäin istuli köie külge rippuma. Muidu oleks nad mind pea alaspidi üles tirinud. Jõudsin turvaliselt tagasi majakesse.

Ning söögist. Siin on üks Selline Burgerikohake, mis on vägagi populaarne – Nagu ma aru sain, siis see alustas kusagil agulis ning nüüd on ta jõudnud peatänavale. Seal tehakse nii häid burgereid et jube kohe. Umbes 100 korda paremad, kui maci või kus iganes omad. Kuid seal on ka iga õhtu pikk järjekord, ja iga burgeri tegemine võtab umbes 10 min. Kuid see tasub end ära.

Homme peame ka midagi välja mõtlema. Elu on liiga naljakas, et seda tõsiselt võtta. Samas on elus liiga palju teha, et päevi maha magada.

06.03

Algas nagu tavaline reedene päev. Kuid meil oli juba eelmisest päevast plaan valmis, mis me tegema täna hakkame. Hommikul miskipärast pidime tuba vahetama, seega läks sellega natuke aega ning ka raamatukogu trip võttis oma aja. Seega kui saime asjad aetud, liikusime tagasi Ronismissaali, kus me eile käisime vaatamas. Seal oli mitu mitu ronimisseina. No sellised köitega ja värki. Niisiis me hakkasime seal ronima, köied ümber ning turvatunne peaaegu laes. Kuigi see tundub lihtne, ei ole see midagi. Käed surid kõigepealt ära. Kord oli, et jõudsin juba peaaegu tippu ning haarasin kusagilt kinni ja käsi lihtsalt ei jõudnud kinni hoida ja libisesin alla, väike kukkumine ning köis päästis maaga kokkupuute. Suhteliselt hirmus asi on kõrgelt niisama libiseda ja kukkuda. Kuid seal me ronisime veidi üle kahe tunni. Ahaa me leidsime kusagilt pisikesest raamatust mingeid kuponge, mille eest saime seal samas majas nn Leap of Faith hüppe tasuta. Niisiis püüan kirjeldada seda eelnimetatud hüpet. Paned selga köied ning kiivri. Ronid umbes 10m kõrgusele posti otsa. Seal hoid tasakaalu seistes sirgelt posti otsas, on olemas ka laest rippuv köis, millest võid abi saada tasakaalu hoidmisel. Sinu ees ripub kahe köiega horisontaalselt toruke. Nii sa seisad seal palgi tipus, ning vaatad seda torukest. Sinu jalge ees on tühi maa kuni põrandani. Põhimõte oli hüpata ning sellest torust kinni saada. Esimene hüpe oli edukas. Kokkuvõttes sain toru külge rippuma ning mind lasi köiemasin aeglaselt alla. Teise hüppe ajal pandi see toru kiikuma. Siis pidi selle kinni püüdma punktis, kus see on sinust kõige kaugemal. Ebaõnn. Hüppain just siis kui pidi, nägin kuidas toru liikus ning mu käed olid seda taga ajamas toru jäi seisma, et tagasi tulla, kuid mu käed ei jõudnud sinnani. Köiemasin lasi mu aeglaselt alla. Mh ma ausalt öeldes arvasin, et on midagi seost vabalangemisega, kuid väike pettumus. Aga need kaks hüpet olid tasuta. Mulle meeldib Uus-Meremaa raha. Siin ei ole nii suuri ja koledaid sente nagu Austraalias. Ning nende peal on kujutised metsavaimudest.

New Zealand (05.03)

Lendasime eile veel kaks tundi tulevikku. Siin on uus lennujaam, inimesed, tunded, õhk... Ehk siis lendasime Uus-Meremaale. Algul sujus kõik korrapäraselt. Kuni jõudsime Melbourne lennujaama Starjeti Check-in-i. Siin selgus, et peab olema kindlalt ka tagasilennupilet olemas. Siis kohe mõte lendles igas suunas, ning tädid pakkusid välja pileti, mille eest pidime varanduse maksma, kuid selle saame tagasi, kui loobume lennust ning otsime odavama lennu. Seega ei ole midagi nii lihtne siia riiki siseneda. Eestist saab vaid 100 inimest aastas WH viisa. Kuigi Eesti on nende riikide nimekirjas, kus saavad reisijad siin liikuda ilma viisata 3 kuud. Kuid neil peab olema tagasilennupilet. Ning seda kontrollitakse nii minekul check-in-is kui ka passikontrollis, kui siia oled jõudnud. Meil kontolliti ka telk üle ning tossud, et äkki on mulda küljes või putukad kusagil telgi küljes. Ning lasti x-rayga mõlemad kotid meie silme ees läbi – minul oli mingi ümmargune värk, mida suured poisid tahtsid kontrollida. See oli väike pall, mille ostsin kusagilt linnast, vist oli Hobart. Kuid üldiselt pole veel ringi vaadanud. Markus magab ja mina olen Backpackeris lounge-is vaatan jalkat. Man City ning A Villa mäng. Siia saabusime öösel ning ärevus oli suht suur, seega ei saanud väga hästi magama jääda ja veel kahe tunnine vahe eelnevaga.

02.03

Jällegi Melbourne. Teine backpacker ning teised mõtted tuleva suhtes. Piletid on olemas ning tuleb vaid 2 päeva kannatlikult siin linnas olla. Söögiplats ... seinale on kirjutatud : "Life is too important to take it seriously" - Oscar Wilde

Eile 1. märtsi puhul käisin üle pika aja jooksmas. Võrratu tunne. Olla väsinud kuid samas mõninga aja pärast jällegi energiast tulvil. Tühja kõhuga muidugi pole kõige parem. Valisin liigutamiseks keskpäeva, et päike soojendaks, polnud midagi nii hullu - higi ei ületanud normaalsuse piiri ning nina pole tumepunane. Aga rada oli ilus - mööda jõe äärt umbes 3 km edasi ja hiljem 3 tagasi.