27. aprill

Olen selle mõnusa kliimaga juba leppinud. Käin jooksmas õhtuti ja seisma jäädes olen läbimärg. Maakeeli higine. Proovin ka päevas mõned korrad basseinis käia, ehhki seal on vist ka suhteliselt sama temperatuur mis õhus, veidike madalam.
Otsime tööd. Käisime kolm agentuuri läbi, isegi ühel vestlusel. Ning see vestlus läks vägagi hästi. Kuid täna on May day, ehk siis punane päev kalendris, siis ei ole kõnet oodata. Kuid jah, igal pool paberite täitmist ja rääkimist. Mõni kuri tädi ütleb, et kaks kuud restoranis tööd kelnerina ei garanteeri, et te oskate kolme taldrikut kanda. Hah, no olgu siis, kui sa paremini tead, mida Mina oskan ja mida mitte. Aga ega midagi, liigume edasi. Vestlusel käisime ühe töö asjus, mis on täielikult eraldatud muust maailmast, aborigeenide kommuun. Töö pidi lihtne olema – teha neile süüa ja vaadata, et nad lollusi ei teeks. See algab 5. mail. Ehk natuke on aega niisama aega surnuks lüüa.

Räägin ka oma nägemusest siin Alkoholi ja narkootikumide tarbimisest ja kui tolerantne selle vastu ollakse. Käisime tööagentuuris ja seal täitsime pabereid. Mingi paber oli ka reeglitest alkoholi ja narkootikumide tarbimisest. Et põhimõtteliselt on nad kõik sellest teadlikud, et inimesed tarbivad neid, nagu loomulik asi. Ehk siis ütles meile, et võime reede õhtul ja laupeval tarbida midaiganes soovime, kuid, et jätaksime pühapeva taasumiseks ja et tööle mitte mingil juhul täispeaga või uimas ei ilmuks. Ning tööpäevadel võime peale tööd ka paar õlut juua, et see ei ole suur probleem. Appi! See kõik oli nagu Loomulik asi. On looulik, kui inimesed siin kasutavad mingeid Narkootikume ja joovad suurtes kogustes alkoholi. Selle vastu ollakse nii tolerantne. Seda ma märkasin juba varem, kui töötasime Jenolanis. Kuhu ma sattunud olen.
Vähemalt RSA (Responsible Service of Alcohol) püüab selle vastu olla. Kuid ehk on sellest isegi kasu - kuigi mina seda ei näe, ma pole palju kohanud neid, keda ei huvita uimastid.
Ning nägin ka tee ääres märki, millel oli kiri „Slow Down Stupid“ ja kole avarii pilt.

22.04

Ei miskit üllatust, pikutasime terve öö lennujaama pinkidel. Mu põlved teevad ikka kuratlikku valu sellest mediteerimisest, kuid sain seal magatud – diagonaalselt kahe inimese diivani moodi pingil, jalad üle seljatoe ja peaga toetamas oma kotile. Peaaegu öö läbi oli seal sagimist, hommikul siis kui uni kadunud, jäi veidi vaiksemaks.
Nüüd oleme Darwini linnas. Oi kui Soe siin on. Võiks öelda et kuum isegi. Teed kaks sammu ja üleni higine. Otsime tööd, sest Pesa on minu kulul elanud juba Uus-Meremaast saati. Kui õnneks läheb saame ehk juba järgneval nädalal töö. Kuid kes teab.

21.04

Brisbane Domestic Airport. Ootame lendu Darwinisse. Arvatavasti magame seal lennujaamas. Jõuame sinna pärast kella 1:00 öösel. Kuid tahan edasi anda paar asja, mis täna tegin ja leidsin.

Transit Centeris nägin kuidas vanal mehel kukkus 2 dollariline kopikas maha, miskipärast astusin veel 2 sammu teises suunas, ning pöörasin ümber ja võtsin sendi ülesse – ulatasin vanale mehele. Ta tänas mind.
Olime raamatuogus Internetis. Seal meie ees istusid aasia inimesed ja siis üks tõstis oma arvuti ülesse et saata veebikaameraga video sõbrale, näidates kus ta on. Kui kaamera pööras minu poole siis ma naeratasin ja lehvitasin kellegile teisel pool kaamerat. Too, kes arvuti tõstis, tema ei näinud, et ma lehvitasin.

Miskipärast oli Postimees.ee-s täna lugu lennujaamadest ja nendes magamisest. Sealt leidsin lingi kus on üle 5800 lennujaama üle maailma (Tallinna ei ole) ning vaatasin, et Singapore-i lennujaamas on kõige paremad tingimused öö veetmiseks. Helsinki oli 5.

Ootan lendu Royksopp kumisedes kõrvus.

Vipassana 10 päevane kursus.

Märksõnad, mis leidsin meeste poole pealt jalutusmetsast: Start again, top of the head, house of pain, keep equanimous.

Kuulsime Pesa isa tuttavalt, et toimub selline kena kursus. Vaikuse ja meditatsiooni kursus. Tahtsime seda teha Uus-meremaal, kuid aeg ei sobinud hästi. Siis leidsime kohe, et ka Austraalias tehakse seda mitmes kohas. Niisiis panime end kirja. Nimeks on Vipassana Meditation. Mida õpetab India mees Goenka. Naljakas vend.

Vaikus ja Mediteerimine oli peamine tegevus 10 päeva. Saabumise õhtul algas Noble Silence mis tähendab, et rääkida võib ainult õpetajatega, mitte kellegagi teisega, kirjutada ei tohi, muusika, kunst, sport jne kõik oli keelatud. Ainult jalutada võisime. Naised ja mehed eraldi.

Hommikul kell 4 kongi hääle peale silmi avades algas kõik. Esimesed meditatsioonid olid päris huvitavad, sain mõtetest jagu, keskendudes vaid hingamisele. Tavalisele normaalsele hingamisele. Nii ta edasi läks. Iga päev 11 tundi päevas mediteerimist. 5,5 tundi magamist. Valu algas 5. päevast, kui pidime oma matikeste peal tund aega liigutamata istuma, päevas 3 korda. Õhtased olid alati kõige valusamad. Kui ma India mehe juttu õigesti mõistsin, siis õppisime ära sama meditatsiooni, mis aitas Buddhal valgustatuks saada. Võimas.

Kuigi ma tegin ka oma valikuid, vahepeal magasin kauem, kuni 6:30-ni. Ning isegi vahepeal lasin oma mõtetel vabalt lennata, sest ma ei saanud meditatsiooniga hakkama.

Mis ma kogesin?
Ma ei oska kogu seda meditatsiooni tehnikat siin kirja panna, ehk see pole isegi kasulik. Ehk vokaalsel tasandil seda oskaksin seletada, kui mitte siin. Sain metsikult aega, et mõelda asjade üle. Avastasin, et olen jätnud väga palju lahtisi otsi oma elus. Leidsin ka mõnedele lahenduse. Ärge minult imesid oodake aga loodan, et maailm mind jälle alla ei neela enne kui jõuan mõne sõlme teha.

Leidsin ka palju asju mille peale mõelda rohkem, kui tekivad teatud olukorrad, kui kohtan inimesi, kui olen üksi jne. Avastasin, et inimese nn mõistus ja keha on huvitav, kuid seda on ka muu maailm, see mis mind ümbritseb ja mõjutab ning mis peamine, kuidas seda kõike jälgida ja teadlik sellest olla.

Kuna pidi ainult vaikuses elama kogu selle 10 päeva, siis hakkad igasugu asju nägema. Näiteks ühel hommikul oli kahe palmipuu vahele ämblikupoiss ehitanud supersuure võrgu. Niisiis tuleb üks mees ja kõnnib pilk maas otse peaga sinna sisse. Sellest ta läbi ei tungi vaid vaikselt tagurdab tagasi, tirides oma juukseid ja otsaesist kleepuvast võrgust välja. Lõpuks see tal õnnestub ja läheb teiselt poolt puud. Kõik see muidugi totaalses vaikuses, ei ühtki sõna ega häält. Isegi mitte kehakeelt.

Kogesin ka 10 päevast taimetoitlust. Ei olnud hull, isegi meeldiv. Kuigi vahepeal ei olnud õrna aimugi, mis ma söön.

Teadsin seda ka juba varem kuid nüüd sain tõelise elamuse. Oli aega ja mõte lendas. Miskipärast ka spordi peale. Kujutasin ette kõiki alasid seitsmevõistluses, kuidas miski lihas peaks liikuma ning kuidas keha toimima. 1500 m jooksu ajal, kui inimesed hakkasid karjuma, et viimane ring, siis mu süda hakkas puperdama, ehhki ma istusin seal matil juba 30 min liigutamata, kuid mu süda klopsis kui segane.

Tänupalve
Suured tänud Martinile ja Pesale. Martini käest kuulsin filmi „Oldboy“ ning selle filmi sain Pesa kõvaketta pealt. See film aitas mul valuga toime tulla. Istusin seal valu alates istmikust kuni varvasteni välja (mõni naine väitis et see valu on võrreldav sünnitamisega) siis tuli see film ja lause meelde ning korrutasin seda omale endal silmad kinni ja nägu naerul „Smile and the world smiles back.“ Aga valus oli ikkagi.

Küsimused ja kõhklused.
Näiteks: Goenka väitis, et see on ainuke viis saada lahti kõikidest kannatustest, mis on sinu sisse kogunenud. Kas see ikka on nii, ehk on veel neid viise. Raskemaid või kergemaid. Olen mõtlev ja teadmisega, et avastada on veel palju palju.

May the all beings be happy! – oli tema õnnelik lause, mida ta korrutas ja korrutas. Üks selle aluseid on, et ei tohi tappa ühtegi being-it. Ning nad on taimetoitlased. Ning tapmine on loodusseaduse vastu. (Inimene ei tohiks hakata vastu loodusseadusele). Kuid nad on kõik taimetoitlased. Mis on being, kas ainult need, mis suudavad natukenegi mõelda (kaasaarvatud instinktid), kuns isegi sääski ei tohtinud tappa. Kas taimed ja seened ning need ilusad kaunid puud ei ole beings?

Väidetavalt õpetab ta seda, mida avastas ja arendas Buddha. Kuid Buddha oli väga väga kaua aega tagasi. Ning just tema läbi generatsioonide õpitud ja edasi antud õpetusega räägib ja õpetab Buddha õpetust. Ehk tõesti see on nii.

Ning peamine: See õpetus õpetab elama joonel koos loodusseadusega. Kõik muutub. Sa saad teadlikuks, et õnn muutub kunagi ning ka kurbus muutub kunagi. Aga Alati muutub. Intellektuaalsel levelil on seda kerge uskuda, kuid meie saime seda omal nahal tunda ning õpetuse selle tundmiseks. Siis hakkasim mõtlema. Kas ma ikka tahan sellist elu. Ilma suure rõõmuta ja ilma suure kurbuseta. Ma arvan, et ma ei tea, mis on tugev depressioon ning kurbus ja ega ma ei tea mis on imeline õnnetunne lennates pilvedel, Kindlasti olen neid kohanud kuid usun, et on kuhu püüelda. Omaette olles mõtlesin, et see kindlasti muudab elu kergemaks, ning lõpppunkt ehk finish on elu nagu Buddhal. Kuid selleks läheb kindlasti aega, ehk aastaid või isegi eluaegu. Ning mina hetkel sinna jõuda ei soovi. Tahtmine on vaid rohkem silmi avada ja rohkem tunda.

Miskipärast oli tunne, et need põhimõtted, mis ka sellel õpetusel on, on mul alati meeles olnud, olen nende järgi püüdnud oma elu sättida. Ei tapa, ei varasta, ei seo ennast seksuaalselt valesti, ei kasuta valet kõneviisi ning ei kasuta mitte ühtki uimastit. Siin on muidugi vaidlemist palju, kuid mu sõbrad, kes mind teavad juba kaua kaua – nemad oskavad sellele vastata, kas see on nii olnud või mitte. Kas ma usun Karmasse? Võib-olla. See kõik tundub nii ebalik (ma mõtlen mis see sõna tähendab, ehk on õige sõna).

Oli palju erinevaid inimesi. Kellele meeldis, kellele mitte. Kes põgenes esimesel päeval, kes eelviimasel. Vabandusi leiti mitmeid. Kui aus olen, siis ootasin ka Pesa märguannet 5. päeval, et lähme, kuid seda ei tulnud. Ning olen õnnelik, et see jäi vaid vibratsiooniks kusagile korraks.

Päevakava ning muu info leiate siit lehelt. http://www.dhamma.org/

Pilte seal teha ei tohtinud, siis kasutasin oma silmi, kuid leidsin Internetist ka paar pisikest pilti kohast, kus me olime.

Kuss-Kuss: „Tundub nagu kõik muutuks, kuid tegelikult ei muutu midagi.“
Mina: „Ei ei, vastupidi: Tundub et midagi ei muutu, kuid tegelikult muutub kõik.“

03.04

Brisbane oli minu jaoks liiga suur ja liiga tihe. Sealt sõitsime minu otsustamise peale rongi ja bussiga Hervey bay-sse. Rand on põhimõtteliselt 200 m kaugusel. Selja suutsin juba punaseks päevitada, kuid ei ole hullu, kasutan rohkem päikesekreemi järgmine kord. Rannas me mängisime palli, ostsin palli, mis põrkab vee peal, selline väike ja oranž. Muidu ööbime ilusas kohas – bassein, võrkkiiged, palav ilm, hea hommikusöök. Käin õhtutel jooksmas liiva peal ning jälgin päikeseloojanguid.

Paulo – „Like the Flowing River“, on mu järgmine raamat.

Maailmast, mida kohanud olen:

Varahommikune lennusõit Aucklandist Brisbane-i. Õhkutõus kell 6:20 hommikul. Õnneks oli mul koht akna ääres. Kuidas Aucklandi öised tuled seal kauguses kumasid. Kuidas kõrgemale tõustes päikene hakkas kaugelt paistma, muutes kõik oma ümber punaseks, roosaks, oranžiks, kollaseks. Mäed mis ümberringi paistsid olid tehtud lumivalgest pilvest, mis punakalt kumasid ka päikese juures. Hõljuvate mägede vahelt paistis Tumesinine veelombike, mille lõppu ei ole näha. Vahel on jah päikesetõus palju rohkem väärt.

Olles Aucklandi/Brisbane/Sydney/Melbourne/... linnas. Inimesed on kui vesi ning tänavad jõed, alati muutub, liigub. Ja paljud neist jätavad midagi maha. See on mõnikord nähtav, mõnikord nähtamatu. Kuuled kõike, isegi seda mida enam ei ole. Otsid ikka rahu ja vaikust kusagilt rohu seest, kus kasvavad puud, puhub tuul, lõhnab kenasti. Miskipärast sulandud sellesse, mida näed/tunned. Hirmu, rahusse, närvilisusse ning loomulikult ka Armastusse.

Sõidad rongiga. Peatus läheneb ühel poole teed, ning seal hakkab peatuma kõrvalrajal sõitev rong. Jõuad teise rongi kõrvale ning jälgid naeratusega kõiki inimesi, kes kõrvalrongis istuvad. Ega sa üksi ei ole. Teisest naeratavad sulle vastu ilusad inimesed. Ning lehvitame üksteisele. Rongid lahkuvad üksteise seltskonnast, rõõm inimeste silmis ja suul.
Ostes bussipiletit. Seisan järjekorras. Märkan teises järjekorras pisikest last, kes mugavalt istus oma kärus. Ta vaatab otse mulle silma. Teen talle suure naerunäo. Ning ega temagi kehvem pole, naerab mulle armsasti vastu.

Õhtul, kui ma jooksmas olen, näen ma palju palju värve. Liikudes päikese poole, mis vaikselt alla poole vajub. Muundub ta tume oranžiks, mida übritsevad tumedad pilved. Kiired säravad läbi piveaukude. Pöörates end ümber, on mõnikord isegi rohkem imelisem, kui päike, mis upub ookeani. Seal on värvid. On Vikerkaar ilma vihmata. Pole õiget järjekorda, vaid seletamatud virkad värvid, pehmelt muutudes ookeanist metsaks ja metsast pilveks ning pilvest taevaks.

Elu on Maagiline.