Maailmast, mida kohanud olen:

Varahommikune lennusõit Aucklandist Brisbane-i. Õhkutõus kell 6:20 hommikul. Õnneks oli mul koht akna ääres. Kuidas Aucklandi öised tuled seal kauguses kumasid. Kuidas kõrgemale tõustes päikene hakkas kaugelt paistma, muutes kõik oma ümber punaseks, roosaks, oranžiks, kollaseks. Mäed mis ümberringi paistsid olid tehtud lumivalgest pilvest, mis punakalt kumasid ka päikese juures. Hõljuvate mägede vahelt paistis Tumesinine veelombike, mille lõppu ei ole näha. Vahel on jah päikesetõus palju rohkem väärt.

Olles Aucklandi/Brisbane/Sydney/Melbourne/... linnas. Inimesed on kui vesi ning tänavad jõed, alati muutub, liigub. Ja paljud neist jätavad midagi maha. See on mõnikord nähtav, mõnikord nähtamatu. Kuuled kõike, isegi seda mida enam ei ole. Otsid ikka rahu ja vaikust kusagilt rohu seest, kus kasvavad puud, puhub tuul, lõhnab kenasti. Miskipärast sulandud sellesse, mida näed/tunned. Hirmu, rahusse, närvilisusse ning loomulikult ka Armastusse.

Sõidad rongiga. Peatus läheneb ühel poole teed, ning seal hakkab peatuma kõrvalrajal sõitev rong. Jõuad teise rongi kõrvale ning jälgid naeratusega kõiki inimesi, kes kõrvalrongis istuvad. Ega sa üksi ei ole. Teisest naeratavad sulle vastu ilusad inimesed. Ning lehvitame üksteisele. Rongid lahkuvad üksteise seltskonnast, rõõm inimeste silmis ja suul.
Ostes bussipiletit. Seisan järjekorras. Märkan teises järjekorras pisikest last, kes mugavalt istus oma kärus. Ta vaatab otse mulle silma. Teen talle suure naerunäo. Ning ega temagi kehvem pole, naerab mulle armsasti vastu.

Õhtul, kui ma jooksmas olen, näen ma palju palju värve. Liikudes päikese poole, mis vaikselt alla poole vajub. Muundub ta tume oranžiks, mida übritsevad tumedad pilved. Kiired säravad läbi piveaukude. Pöörates end ümber, on mõnikord isegi rohkem imelisem, kui päike, mis upub ookeani. Seal on värvid. On Vikerkaar ilma vihmata. Pole õiget järjekorda, vaid seletamatud virkad värvid, pehmelt muutudes ookeanist metsaks ja metsast pilveks ning pilvest taevaks.

Elu on Maagiline.