30. detsember

Vaba päev. Eile oli mul Oweniga (Peakokk) pikk jutuajamine minu töötamisest köögis. Mina ei taha seal tööd teha – kuid bossid on mind juba uueks nädalaks kööki tööle pannud. Siis võtsin võimalikult palju päevi vabaks, et vähem köögis olla. Seega on mul tänane vaba.

Käisin jalutamas – River Walk, mille ma nüüd lõpuks lõpuni käisin. See on päris pikk jalutuskäik, lõpus on palju hästi vanu telkinmiskohti, kus pole inimesed kaua aega käinud. Vana WC, mis oli suhteliselt hirmuäratav koos mingisuguse katkise hoonega. Seal käimine meenutas natuke filmi „Mountains have eyes“(Mägedel on silmad), mis on õudusfilm. 

Köök (28. detsember)

Jõulud. Need omavad siin vist hoopis teistsugust tähendust. Siin ei ole külm, ei ole lund. Inimesed ei ole sõbralikumad. (Ehhki ma ei tea, kas kusagil mujal on – ideaalis ju võiks olla) Kuigi, kui võrrelda kodumaa ja siinseid siis... tegelikult mulle ei meeldi võrrelda.  Pühad möödusid minul tööd tehes. Päike paistis ning ilm oli jube palav. Vahetasin natukeseks ajaks töökohta. Proovisin tööd Köögis. 4 päeva köögitööd. Lõikusin kartuleid, porgandeid, ube, sibulat, krokodilli, jne. Väga midagi erilist küll selle töö juures ei ole. Mulle see ei meeldi. Ning täna tahtis peakokk mulle veel tööd köögis anda, kuid mina olin vastu. Sest ma ei tunne ennast hästi seal. Tahan inimesi näha kuid köögis passides neid ma ei näe. Ning iga päev on suhteliselt sama – muutumatu. Pesa läks kööki ning ta on seal siiamaani. Seal saab liiga lihtsasti hakkama. Ning aega saab raisata, et rohkem palka saada. Ei - see pole minule. Nägin vaid kuidas kõik toidud valmivad ning see aitab mind restoranis kliente valgustada, kui nad peaksid minu käest toitude kohta midagi küsima.

Siin austraalias algas puhkuste aeg, seega on siin hästi palju inimesi. Ning kõik nad tahavad süüa, siis nad ehitavad 20m järjekorra söögikoha ette. Kõigil on käed tööd täis ning õhtuks väsinud. Homme saan ka seda proovida, sest alustan hommikul kell 8 bistroos.

Ükspäev vaatan oma maili ning näen, et keegi täiesti tundmatu on mulle saatnud lingi, kust saab alla laadida kaks raamatut. Alustasin esimese raamatu lugemist – väga hea. Inspireerib mind olema tühi (mitte mõtlema igasugu jama peale koguaeg) siis tekib väheb konflikte. Raamatu nimi on „Vabanemine Teadaolevast“. Kui on võimalus siis otsige see raamat ning lugege.

Raamatust: „Pead olema iseenda õpilane ning õpetaja“

Sünnipäev (21. detsember)

Sünnipäev algas juba eelmise päeva öösel, kui kell 00:00 lõi austraalia aja järgi. Soovisid mulle ilusat sünnipäeva ning Tara joonistas mulle pisikese pildi. Kuid ta ikka ei oska mu nime öelda, siis ta kirjutas sinna Cowpoo, mis tähendab midagi koledat. Päris sünnipäeva hommikul ärkasin ilusti ning olin energiat täis. Töötasin bistroos umbes 4 tundi ning hiljem restoranis. James lasi mu varem vabaks ning sõin oma sünnipäeva prae, mille Owen ning Sam mulle tegid. Pärast liikusin flatti, kus sõbrad ootasid koos tordiga. Nad ostsid isegi peomütsid – mul oli tiigrimüts. Sam küpsetas mulle ka pisikese šokolaaditordi. Nii vahva nendest. Kuigi paljud olid väsinud ning läksid varem magama oli tore aeg. Mina pidin järgmisel päeval kell 8 bistroos tööl olema.

Meil on neli uut töölist jälle. Kõik Inglismaalt, olgu olgu, üks tüdruk on Iirimaalt. Tunduvad head inimesed olevat.

17. detsember

Jõulupidu oli selline noo niiöelda lihtsalt natuke lame. Aga suutsime Joga teha nii, et järgmisel hommikul oli meil mõlemal suhteliselt paha olla.

Meile tuli kolm uut töölist. 2 prantslast, keda enam siin ei ole ning tai tüdruk. Prantslased said tööd teha umbes 2 päeva, kui oli 16. detsember ning Jo sünnipäev. Tol päeval ma olin restoranis tööl – Jo sõi koos Agathiga õhtust ning jõid veini. Pärast seda läks pidu edasi flatti, kus joodi ennast purju ning tantsiti. Hiljem tõstsid Jo ja Agathe toa segamini, kus nad ööbisid. Hommikul vallandati kõik prantslased, sest nad tegid koridoris kõva lärmi. Nüüd on minul iga päev töö hommikust õhtuni. Väsitav.

Kuid päeval, kui kõik lahti lasti, läksin koos Sami ning Zeviga mootorratastega sõitma. Kusagile karjääri moodi kohta, kus oli väike rada sisse sõidetud. Künkad, kurvid, augud. See oli jube vahva. Peaaegu esimene kord, kui ma mootorrattaga sõitsin – ainult kiiver oli kaitseks. Ning kas ma kukkusin? Loomulikult. Esimene kord oli väga hirmus, arvasin, et nüüd mõni luu läheb pooleks, kuid ainult hing jäi kinni ning käed olid kriime täis ning veidi verised. Kukkumise ajal liikus aeg palju aeglasemalt, ning jõudsin nii palju asju mõelda. Siis tegin pisikese pausi ning läksin uuesti sõitma. Kas ma kukkusin uuesti? Muidugi. Kuid seda ma enam eriti ei kartnud, valusam oli, kuid kõik on korras. Hiljem, kui sealt ära tulime, siis sain Sami autoga sõita, sõitsin raja juurest linna. Väga harjumatu on autos paremal pool istuda ning rooli keerata.

11. Detsember

Vabad päevad on tapvad – Midagi ei ole teha, teised on tööl, siis ei ole kellegagi rääkida ega malet mängida. Vabad päevad panevad mõtlema, ning jõulukaartide kirjutamine kodumaale. See tõsiselt paneb igatsema seda koledat suusailma ning neid armsaid inimesi kellega olen tuttav ning keda pole veel kohanud. Eriti Perekonda. Mu armast veidrat perekonda. Peale SFT vol 2- te teised märkasid, et midagi on minus väga teistmoodi, olen näost ära ning ei naerata nii palju. See kõik on selle Inglise tüdruku süü, Tegelikult vabade päevade pärast olin selline. Mõtlesin liialt palju.

Vahepeal käisin Roadtripil läbi linnade, rongi taga ajades – Et Tara ilusti rongi peale saaks, kuid lõpuks viisime ta ikkagi ise ära, sest ta jäi kaks korda rongist maha. Ebaõnn, nägime rongi minemas, kui rongijaama jõudsime. Olin terve tee paljajalu. Šoppasime jalutasime sõitsime. Jalalabad olid päeva lõpuks tumemustad.

Ükspäev lõhkusin oma plätud ära, Aitasin Rosiet restoranis laudu katta ning raksti, plätu pooleks, nüüd pean kunagi/kusagilt uued ostma.

Jõulud on tulemas ning tööl läheb vaikselt juba kiireks. Kaks päeva järjest oli meil hommikusöök, lõuna, ning õhtusöök. Tavaliselt lõunat ei ole. Seega pikk päev ja õhtuks väsinud, ning ei peagi kodu peale mõtlema. Laupäeval on meil vist 100 inimest mahutavas söögitoas 200 inimest. Koopas on kontsert. Ning pühapäeval on tööliste jõulupidu, kus ma olen väsinud, sest teen hommikusööki ning hiljem bistroos.

Six Foot Track vol. 2 (3.- 5. detsember)

Hommikul sain Jo käest sõnumi, et nad on teel Katoomba poole. Ok siis kiiresti pisike hommikusöök ja kohtumispaika. Seal Oli Rosie, Agathe ning Joachim, kes olid valmis Six Foot Tracki (SFT) tegema.Ega midagi, läheme Pesaga kaasa, Mis siin ikka muud teha. Seekord oli lõbusam. Sest meil oli rohkem inimesi – 2 eestlast, 2 prantslast ning inglane. Tüdrukud olid esimese päeva lõpuks nii surnud, et nad juba organiseerisid omale transpordi järgmiseks päevaks, et koju saada. Kuid ma ikkagi rääkisin neile, et nad tunnevad end palju paremini, kui nad selle raja lõpuni käivad. Ning teisel päeval võtsime kõik rasked asjad oma kätte, et tüdrukutel võimalikult kerged seljakotid oleksid. Ning Nad jätkasid meiega, mul oli nii hea meel, et nad meiega tulid ning lõpetasid. Seekord tegime kolme päevaga. Mõlemal ööl ma ei saanud telgis magada, kas liiga palav, või maapind oli liiga kivine, kuid olin rõõmus ja jätkasin – inspiratsiooni ning jõudu jagus veel jagada ka teistele. Nüüd on veel kaks päeva vaba. Kindlasti leian omale tegevust, sest on palju teha. Kirjutada (ostsin omale pisikese märkmiku, kuhu kirjutan, kui ei taha trükkida) joonistada (pean veel omale mingid värvid muretsema) ning puhata.

Miskipärast tunnen nii vabalt ja rahulolevana. Mõnus. Lihtsalt olla ja teha mida hing soovib. Rääkida inimestega, kes ei karda ennast näidata. Mõelda kodu peale ning arutleda inimeste üle keda olen kohanud või kellega kohtun kunagi. Peamiselt kuulan The Kooksi.

Ma olen õnnelik!!

(Jaan Tätte näidendist, ning filmist)

1.-3. detsember

Saime Pesaga 1-7. detsembri töölt vabaks. Alguses tahtsime omale mootorattalube teha, kuid see ebaõnnestus kuna ei ole siin veel 6 kuud elanud. Seega läksime lähimasse suuremasse linna (Lithgow) jõudsime sinna päris õhtal, siis me olime väsinud ning läksime ühte motelli, kus me ööbisime. Üks öö maksis kokku 85 dollarit – tuba kus oli kaks singel beds (kaks üksikut voodit). Magasime ilusti end välja ning hommikul jätsime pagasi receptioni ning läksime linna peale šoppama. Sain omale 7 dollari eest mustad viigipüksid ning musta vöö second hand poest. Need on töö jaoks. Ning veel ostsime asju. Ma ei saa öelda mida. Vabandan selle pärast. Peamine oli, et šoppasime umbes 6 tundi, nägime palju poode ning inimesi. Õhtul võtsime rongi ning sõitsime Katoombasse. Rongipeatuses mängisime muusikat – Pesa ostis omale pisikese trummi ning mina mängisin suupilli. Väga ei läinud kokku kuid saime hakkama. Rongisõit oli ilus – sõitsime mööda mäekülge ning vaade eemal olevatele mägedele ning maastikule oli hämmastav. Sõitsime mööda ka Zig Zag Railway-ist, kus sõidab rong Tom (lastesaate tegelane). Katoombas viisime pagasi hosteli, mis oli odavam, umbes 48 dollarit kokku. Tegime linnatiiru ning söögipausi. Seal majas oli palju ilusaid fotosid austraaliast ning tasmaaniast. Tasmaania on erakordselt ilus. Kindlasti käin ka seal.