17. detsember

Jõulupidu oli selline noo niiöelda lihtsalt natuke lame. Aga suutsime Joga teha nii, et järgmisel hommikul oli meil mõlemal suhteliselt paha olla.

Meile tuli kolm uut töölist. 2 prantslast, keda enam siin ei ole ning tai tüdruk. Prantslased said tööd teha umbes 2 päeva, kui oli 16. detsember ning Jo sünnipäev. Tol päeval ma olin restoranis tööl – Jo sõi koos Agathiga õhtust ning jõid veini. Pärast seda läks pidu edasi flatti, kus joodi ennast purju ning tantsiti. Hiljem tõstsid Jo ja Agathe toa segamini, kus nad ööbisid. Hommikul vallandati kõik prantslased, sest nad tegid koridoris kõva lärmi. Nüüd on minul iga päev töö hommikust õhtuni. Väsitav.

Kuid päeval, kui kõik lahti lasti, läksin koos Sami ning Zeviga mootorratastega sõitma. Kusagile karjääri moodi kohta, kus oli väike rada sisse sõidetud. Künkad, kurvid, augud. See oli jube vahva. Peaaegu esimene kord, kui ma mootorrattaga sõitsin – ainult kiiver oli kaitseks. Ning kas ma kukkusin? Loomulikult. Esimene kord oli väga hirmus, arvasin, et nüüd mõni luu läheb pooleks, kuid ainult hing jäi kinni ning käed olid kriime täis ning veidi verised. Kukkumise ajal liikus aeg palju aeglasemalt, ning jõudsin nii palju asju mõelda. Siis tegin pisikese pausi ning läksin uuesti sõitma. Kas ma kukkusin uuesti? Muidugi. Kuid seda ma enam eriti ei kartnud, valusam oli, kuid kõik on korras. Hiljem, kui sealt ära tulime, siis sain Sami autoga sõita, sõitsin raja juurest linna. Väga harjumatu on autos paremal pool istuda ning rooli keerata.