30. detsember

Vaba päev. Eile oli mul Oweniga (Peakokk) pikk jutuajamine minu töötamisest köögis. Mina ei taha seal tööd teha – kuid bossid on mind juba uueks nädalaks kööki tööle pannud. Siis võtsin võimalikult palju päevi vabaks, et vähem köögis olla. Seega on mul tänane vaba.

Käisin jalutamas – River Walk, mille ma nüüd lõpuks lõpuni käisin. See on päris pikk jalutuskäik, lõpus on palju hästi vanu telkinmiskohti, kus pole inimesed kaua aega käinud. Vana WC, mis oli suhteliselt hirmuäratav koos mingisuguse katkise hoonega. Seal käimine meenutas natuke filmi „Mountains have eyes“(Mägedel on silmad), mis on õudusfilm. 

Köök (28. detsember)

Jõulud. Need omavad siin vist hoopis teistsugust tähendust. Siin ei ole külm, ei ole lund. Inimesed ei ole sõbralikumad. (Ehhki ma ei tea, kas kusagil mujal on – ideaalis ju võiks olla) Kuigi, kui võrrelda kodumaa ja siinseid siis... tegelikult mulle ei meeldi võrrelda.  Pühad möödusid minul tööd tehes. Päike paistis ning ilm oli jube palav. Vahetasin natukeseks ajaks töökohta. Proovisin tööd Köögis. 4 päeva köögitööd. Lõikusin kartuleid, porgandeid, ube, sibulat, krokodilli, jne. Väga midagi erilist küll selle töö juures ei ole. Mulle see ei meeldi. Ning täna tahtis peakokk mulle veel tööd köögis anda, kuid mina olin vastu. Sest ma ei tunne ennast hästi seal. Tahan inimesi näha kuid köögis passides neid ma ei näe. Ning iga päev on suhteliselt sama – muutumatu. Pesa läks kööki ning ta on seal siiamaani. Seal saab liiga lihtsasti hakkama. Ning aega saab raisata, et rohkem palka saada. Ei - see pole minule. Nägin vaid kuidas kõik toidud valmivad ning see aitab mind restoranis kliente valgustada, kui nad peaksid minu käest toitude kohta midagi küsima.

Siin austraalias algas puhkuste aeg, seega on siin hästi palju inimesi. Ning kõik nad tahavad süüa, siis nad ehitavad 20m järjekorra söögikoha ette. Kõigil on käed tööd täis ning õhtuks väsinud. Homme saan ka seda proovida, sest alustan hommikul kell 8 bistroos.

Ükspäev vaatan oma maili ning näen, et keegi täiesti tundmatu on mulle saatnud lingi, kust saab alla laadida kaks raamatut. Alustasin esimese raamatu lugemist – väga hea. Inspireerib mind olema tühi (mitte mõtlema igasugu jama peale koguaeg) siis tekib väheb konflikte. Raamatu nimi on „Vabanemine Teadaolevast“. Kui on võimalus siis otsige see raamat ning lugege.

Raamatust: „Pead olema iseenda õpilane ning õpetaja“

Sünnipäev (21. detsember)

Sünnipäev algas juba eelmise päeva öösel, kui kell 00:00 lõi austraalia aja järgi. Soovisid mulle ilusat sünnipäeva ning Tara joonistas mulle pisikese pildi. Kuid ta ikka ei oska mu nime öelda, siis ta kirjutas sinna Cowpoo, mis tähendab midagi koledat. Päris sünnipäeva hommikul ärkasin ilusti ning olin energiat täis. Töötasin bistroos umbes 4 tundi ning hiljem restoranis. James lasi mu varem vabaks ning sõin oma sünnipäeva prae, mille Owen ning Sam mulle tegid. Pärast liikusin flatti, kus sõbrad ootasid koos tordiga. Nad ostsid isegi peomütsid – mul oli tiigrimüts. Sam küpsetas mulle ka pisikese šokolaaditordi. Nii vahva nendest. Kuigi paljud olid väsinud ning läksid varem magama oli tore aeg. Mina pidin järgmisel päeval kell 8 bistroos tööl olema.

Meil on neli uut töölist jälle. Kõik Inglismaalt, olgu olgu, üks tüdruk on Iirimaalt. Tunduvad head inimesed olevat.

17. detsember

Jõulupidu oli selline noo niiöelda lihtsalt natuke lame. Aga suutsime Joga teha nii, et järgmisel hommikul oli meil mõlemal suhteliselt paha olla.

Meile tuli kolm uut töölist. 2 prantslast, keda enam siin ei ole ning tai tüdruk. Prantslased said tööd teha umbes 2 päeva, kui oli 16. detsember ning Jo sünnipäev. Tol päeval ma olin restoranis tööl – Jo sõi koos Agathiga õhtust ning jõid veini. Pärast seda läks pidu edasi flatti, kus joodi ennast purju ning tantsiti. Hiljem tõstsid Jo ja Agathe toa segamini, kus nad ööbisid. Hommikul vallandati kõik prantslased, sest nad tegid koridoris kõva lärmi. Nüüd on minul iga päev töö hommikust õhtuni. Väsitav.

Kuid päeval, kui kõik lahti lasti, läksin koos Sami ning Zeviga mootorratastega sõitma. Kusagile karjääri moodi kohta, kus oli väike rada sisse sõidetud. Künkad, kurvid, augud. See oli jube vahva. Peaaegu esimene kord, kui ma mootorrattaga sõitsin – ainult kiiver oli kaitseks. Ning kas ma kukkusin? Loomulikult. Esimene kord oli väga hirmus, arvasin, et nüüd mõni luu läheb pooleks, kuid ainult hing jäi kinni ning käed olid kriime täis ning veidi verised. Kukkumise ajal liikus aeg palju aeglasemalt, ning jõudsin nii palju asju mõelda. Siis tegin pisikese pausi ning läksin uuesti sõitma. Kas ma kukkusin uuesti? Muidugi. Kuid seda ma enam eriti ei kartnud, valusam oli, kuid kõik on korras. Hiljem, kui sealt ära tulime, siis sain Sami autoga sõita, sõitsin raja juurest linna. Väga harjumatu on autos paremal pool istuda ning rooli keerata.

11. Detsember

Vabad päevad on tapvad – Midagi ei ole teha, teised on tööl, siis ei ole kellegagi rääkida ega malet mängida. Vabad päevad panevad mõtlema, ning jõulukaartide kirjutamine kodumaale. See tõsiselt paneb igatsema seda koledat suusailma ning neid armsaid inimesi kellega olen tuttav ning keda pole veel kohanud. Eriti Perekonda. Mu armast veidrat perekonda. Peale SFT vol 2- te teised märkasid, et midagi on minus väga teistmoodi, olen näost ära ning ei naerata nii palju. See kõik on selle Inglise tüdruku süü, Tegelikult vabade päevade pärast olin selline. Mõtlesin liialt palju.

Vahepeal käisin Roadtripil läbi linnade, rongi taga ajades – Et Tara ilusti rongi peale saaks, kuid lõpuks viisime ta ikkagi ise ära, sest ta jäi kaks korda rongist maha. Ebaõnn, nägime rongi minemas, kui rongijaama jõudsime. Olin terve tee paljajalu. Šoppasime jalutasime sõitsime. Jalalabad olid päeva lõpuks tumemustad.

Ükspäev lõhkusin oma plätud ära, Aitasin Rosiet restoranis laudu katta ning raksti, plätu pooleks, nüüd pean kunagi/kusagilt uued ostma.

Jõulud on tulemas ning tööl läheb vaikselt juba kiireks. Kaks päeva järjest oli meil hommikusöök, lõuna, ning õhtusöök. Tavaliselt lõunat ei ole. Seega pikk päev ja õhtuks väsinud, ning ei peagi kodu peale mõtlema. Laupäeval on meil vist 100 inimest mahutavas söögitoas 200 inimest. Koopas on kontsert. Ning pühapäeval on tööliste jõulupidu, kus ma olen väsinud, sest teen hommikusööki ning hiljem bistroos.

Six Foot Track vol. 2 (3.- 5. detsember)

Hommikul sain Jo käest sõnumi, et nad on teel Katoomba poole. Ok siis kiiresti pisike hommikusöök ja kohtumispaika. Seal Oli Rosie, Agathe ning Joachim, kes olid valmis Six Foot Tracki (SFT) tegema.Ega midagi, läheme Pesaga kaasa, Mis siin ikka muud teha. Seekord oli lõbusam. Sest meil oli rohkem inimesi – 2 eestlast, 2 prantslast ning inglane. Tüdrukud olid esimese päeva lõpuks nii surnud, et nad juba organiseerisid omale transpordi järgmiseks päevaks, et koju saada. Kuid ma ikkagi rääkisin neile, et nad tunnevad end palju paremini, kui nad selle raja lõpuni käivad. Ning teisel päeval võtsime kõik rasked asjad oma kätte, et tüdrukutel võimalikult kerged seljakotid oleksid. Ning Nad jätkasid meiega, mul oli nii hea meel, et nad meiega tulid ning lõpetasid. Seekord tegime kolme päevaga. Mõlemal ööl ma ei saanud telgis magada, kas liiga palav, või maapind oli liiga kivine, kuid olin rõõmus ja jätkasin – inspiratsiooni ning jõudu jagus veel jagada ka teistele. Nüüd on veel kaks päeva vaba. Kindlasti leian omale tegevust, sest on palju teha. Kirjutada (ostsin omale pisikese märkmiku, kuhu kirjutan, kui ei taha trükkida) joonistada (pean veel omale mingid värvid muretsema) ning puhata.

Miskipärast tunnen nii vabalt ja rahulolevana. Mõnus. Lihtsalt olla ja teha mida hing soovib. Rääkida inimestega, kes ei karda ennast näidata. Mõelda kodu peale ning arutleda inimeste üle keda olen kohanud või kellega kohtun kunagi. Peamiselt kuulan The Kooksi.

Ma olen õnnelik!!

(Jaan Tätte näidendist, ning filmist)

1.-3. detsember

Saime Pesaga 1-7. detsembri töölt vabaks. Alguses tahtsime omale mootorattalube teha, kuid see ebaõnnestus kuna ei ole siin veel 6 kuud elanud. Seega läksime lähimasse suuremasse linna (Lithgow) jõudsime sinna päris õhtal, siis me olime väsinud ning läksime ühte motelli, kus me ööbisime. Üks öö maksis kokku 85 dollarit – tuba kus oli kaks singel beds (kaks üksikut voodit). Magasime ilusti end välja ning hommikul jätsime pagasi receptioni ning läksime linna peale šoppama. Sain omale 7 dollari eest mustad viigipüksid ning musta vöö second hand poest. Need on töö jaoks. Ning veel ostsime asju. Ma ei saa öelda mida. Vabandan selle pärast. Peamine oli, et šoppasime umbes 6 tundi, nägime palju poode ning inimesi. Õhtul võtsime rongi ning sõitsime Katoombasse. Rongipeatuses mängisime muusikat – Pesa ostis omale pisikese trummi ning mina mängisin suupilli. Väga ei läinud kokku kuid saime hakkama. Rongisõit oli ilus – sõitsime mööda mäekülge ning vaade eemal olevatele mägedele ning maastikule oli hämmastav. Sõitsime mööda ka Zig Zag Railway-ist, kus sõidab rong Tom (lastesaate tegelane). Katoombas viisime pagasi hosteli, mis oli odavam, umbes 48 dollarit kokku. Tegime linnatiiru ning söögipausi. Seal majas oli palju ilusaid fotosid austraaliast ning tasmaaniast. Tasmaania on erakordselt ilus. Kindlasti käin ka seal.

27. November

Üleeila käisime kokkadega ja veel kahe töötajaga baaris, mängisime snookerit ning jõime õlut, ma eriti ei tahtnud juua – ei olnud seda tunnet. Ning vahepeal ei olegi midagi hämmastavat juhtunud. See on märk, et peaks edasi liikuma. Uusi maid avastama. Kuid jõuludeni kannatame ära.

Mul oli kaks vaba päeva ning need olid tõesti igavad, magasin, lugesin raamatu läbi, ning soin. Tahame teha mootorratta lubasid, kuid siinsed omavalitsused ei taha lasta, sest me pole siin 6 kuud elanud. Siis kirjutasin teistele omavalitsustele, et kuidas neil need seadused on. Ehk saab kusagil mujal neid teha.

Järgmine nädal on meil vaba, ei teagi, mida teha. Võime six foot tracki uuesti teha koos prantslaste ja Rosiega. Või siis midagi muud välja mõelda.

Käisin Rosie juures ning laenasin temalt 3 õlipastelli, et pilt joonistada. Joonistama hakkasin umbes kell 3 öösel, siis sain nuuekmõmmiku valmis ning hommikul ärkasin 12 ja kritseldasin teisele poole paberile mõned virmalised. Need õlipastellid on liiga tugevad või siis paber ei ole libe, sest näppudega on raske värvi laiali ajada. Ehk see tähendab, et ma ei teinud ilusat pilti, kuid eks ilu on vaataja silmis.

Each of us will one day be judged by our standards of life, not by our standard of living; by our measure of giving, not by our measure of wealth; by our simple goodness, not by our seeming greatness. – William Arthur Ward

Six Foot Track (17.-18. november)

Alustasime seda jalutuskäiku esmaspäeval, kella 10 ajal sõiduga Katoombasse, Sealt ostsime omale uue telgi, sest vana meil ei olegi. Pakkisime asjad ning hakkasime minema. Kohe alguses olid vaated kaugele kaljudele. Lõpuks tuli välja, et umbes nende samade kaljude vahelt käisime läbi. Six foot track on 45 km pikk. Mägedes ning metsas. Väga palju meenus selle ajal Palverännak hispaanias, sest ilm on suhteliselt samasugune, ning rada väga erinev. Kuid mäed on siin järsemad ja kõrgemad, vähemasti tundub nii. Seega me käisime esimesel päeval umbes 12-15 km ehk. Minu kotis oli 13 375ml õlut, 5 400ml vett ning 6 250ml mahla. Väga raske oli seda koormat tassida, sest veel oli pool telki ning mu riided ja magamiskott. Teistel oli söök ja muu mööbel. Esimene koht, kus me ööbisime oli kõige vingem koht üldse selle pisikese rännaku jooksul – Jõgi oli kohe kõrval, suured heledad kivid, vesi suliseb, vaikne, ilus, suursugune... Seal me küpsetasime esimese õhtusöögi ka. Meil oli kaasas gaasipliit. Õhtul jõime natuke vedelikke minu seljakotist, et järgneval päeval kergem käia oleks. Magasime telkides, eriti magada ei saanud, sest ma pole kunagi eriti telgis magada saanud, kuid seekord oli telk viltu ning maapind suht kõva. Aga ega polnud hullu. Hommikul pesime end jões – see oli hea äratus. Teine päev oli tõus ja tõus ning ka lõpuks pisike langus, ehk siis jõudsime nn koju. Alguses plaanisime ühe öö veel telgis ööbida, kuid ilm oli vihmane ja kõik oli märg. Seega tegime peatuse 10km enne kodu, siis sõime peaaegu kõik, mis meil kaasas oli. Tegime pannkooki, suppi, vorstikesi. Lõpuks olid seljakotid kergemad ning hakkasime kodu poole tulema. Siis läks päike peitu. Kõik muutus pimedaks, kuid me rändasime edasi taskulampidega, umbes 6 km taskulampidega metsarajal, kus oli palju oksi ning kive. Me saime sellega hakkama, kuid nüüd on mul õlad ja jalad veidi valusad. Kes teab, mis tunne homme on.

16. november

Täna töötasin ilusti bistroos, õppisin kohvi tegema, pesin nõusid, tegin laudu puhtaks, aitasin teisi ning järsku tuleb minu poole James ja ulatab mulle ümbriku, vähemalt viis mõtet jõudis peast läbi käia, et mis see sisaldab. Siis ma küsisn, mis see on? Siis ta seletas mulle, et see on tipp, mis on kogunenud kuu ajaga, ning jagatud kõigi töötajate vahel. Ma sain 40.15 dollarit – olin suhteliselt hämmelduses. Ning lõpus ta ütles, et asjad hakkavad paremuse poole liikuma. Seda oli tõesti hea kuulda.

Kohvi tegemine nende masinatega polegi üldse raske, lihtsalt peab natuke harjuma, kogu kohvi värk on üks ja sama. Tavaline, long dark või cup or mug, need kõik käivad samamoodi, kuid erinevus on tassis ja piima koguses. Ehhki esimesed korrad võiks küll keegi järelvalvaja olla, et ma ikka õigesti neid teeksin. Ma ise ei ole suur kohvijooja seega väga ei oska maitse üle vaielda. Siis esimene palk peaks ka pangaarvel olema, kuid ei saanud netbanka sisse, sest parool on kehtetu, seega homme, Kui Katoombasse liigume, siis seal saab pangakontorist läbi käia. Läheme sinna sest käime Six foot tracki läbi. Alustame sealt ja liigume Caves Housei. 

15. november (inimesed)

Vahepeal ei olegi palju juhtunud. Olen vähe tööd teinud ning kohalikega rohkem tutvust teinud. Sorteerisin Tara uues korteris kõik ta fotod ning valisin välja umbes 6 või seitse, mis ma kleepisin seinaribale. Ma valisin neist kõige paremad, tahaksin neid ka siin näidata, sest valik oli suhteliselt kerge, sest ülejäänud pildid olid kõik nii ühe ja sama motiiviga. Tara ei võtnudki neid sealt maha, vaid jättis sinna rippuma. Nii armas temast. Ta on kui linnatüdruk, kes on maal elanud. Mind ta kiusab ning Jo-d ka. Aga temaga on vahest tore lihtsalt rääkida. Chris, kes on umbes sama kaua siin olnud, kui minagi, on päris huvitav kuju – tal on iseloomu. Ta teeb nii, nagu tema tahab, ning kui ta ei taha midagi teha, siis ta seda ka ei tee. Mingis osas on ta natuke minu moodi – tahab osata väga paljusid asju: muusikat, joonistada, joosta, teada, näha, kogeda... Sam, üks abikokkadest, ka umbes minu vanune. Temast ma veel ei tea eriti midagi – ning mulle tundub, et ta ise ka ei tea veel. Aga ta on hea, abivalmis, temaga olen kõige rohkem harjunud või öeldes tesiti, et tean tema käike ette. Prantsalased – kõige paremad. Jo-ga olime täna koos tööl kui bikerid sõid lõunat. Ta inglise keel ei ole küll nii hea aga ta mõtleb ning ütleb väga lihtsasti. Eile jõime õlut poiste flatis, ning laulsime Eminemi laulu ja naersime. Hiljem sattusime Tara flatti ja seal tegime sõbrapilti kui kandsin jänkukõrvu ja temal oli punane päkapikumüts. Täis koomikat, kuid samas tõsine. Agathe, ma käisin temaga ühel hommikul jooksmas, ning nakatasin teda jooksmisega, ta üritab iga hommik natuke liigutada. Kui prantslased on midagi välja teeninud, või neile midagi lubatud, siis seda nad peavad ka saama. Kindlalt. Jey, suurem abikokk kui Sam, – temast ei oska ka midagi öelda, liiga vara veel. Tara vend, seda ma tean. Ning veel Inglise tüdruk, kellele tegin üks öö käevõru, või niinimetatud käevõru. Koos tänukiviga. Ta on tore tüdruk, ta meeldib mulle, alati ta naeratab ja paneb mind rõõmu tundma. Kõigil maailma inimestel võiks see omadus olla.

Siis on veel palju vanemaid inimesi, kellest ma ei tea midagi eriti öelda. Bistroo töötajad ning Restoranis on vahetevahel ka muid inimesi. Aga eks nemad ka varsti ehk avavad oma leheküljed mu suures paksus raamatus, mis mul alatasa kaasas on.

Remember, some of us learn from other people´s mistakes and the rest of us have to be the other people.

10. november

Üks imeilus päikseline päevake. Day off. Vaba päev – Hommikul ärkasin umbes 10:00, ning äratasin pesa ka üles. Siis natuke mõtlesime, mida ette võtta. Alustuseks läksime poksikotti taguma, mis oli küll suht igav. Edasi sealt hüppasime köögist läbi, et midagi hamba alla saada. Liikusime River walkile, kuhu suutsime kaasa haarata Jo (prantsuse poiss) Poole tee peal ma kõndisin mööda toru, mis viis ühest kaldast teise, kuid umbes 5 meetri kõrguselt. Õnneks ei juhtunud midagi. Sealt edasi jõudsime tammni, kus saab ujuda, niisiis ronisin kusagile puu otsa, ning sealt hüppasin suvaliselt alla. Päris soe vesi oli. Edasi hüppas ka kohe pesa järgi, aga kõrgemalt ning teise hüppe tegi saltoga. Siis tulime sealt tagasi, et süüa bistroos, kus kohtusime Chrisiga. Temaga läksime ronisime kalju otsa, kus me eelmine kord õhtuhämaruses käisime koos pesaga, nüüd aga kolmekesi ning kasutasime raskemat teed, tegime pilte ja nalja. Väga lahe oli. Sam (üks kokkadest) sõidutas meid Kanangra Wallsi peale seda, kui olime aidanud Taral kolida kolmadale korrusele. Tassisime mööblit ning igast muud asju. See oli ka väga naljakas, sest ilma naljata ei saagi eriti tööd teha. Kanangra Walls on kohake, kus on suured massiivsed kaljuseinad. Me tegelikult lootsime, et leiame eest kõrged kosed, kust ehk on võimalik alla hüpata, kuid mitte. Ehk piltide pealt näeb. Ühe me leidsime ikkagi, joostes treppidest alla, kusagile jõe äärde, mis meenutas koske, kuid vett oli vähe. Siis kiirkaljuronimisega mööda jõge allavoolu, et rohkem näha. Lõpuks jõudsime kõrge sirge kaljuni, kust enam edasi ei pääsenud ilma köieta. Seega tegime mõned pildid ning liikusime tagasi. Kuid nüüd esimese kose all, Sam väitis, et seal on vähemalt 5 m sügavust. Mina ei uskunud, vesi oli ka külmavõitu. Siis lõpuks otsustas Chris vette hüpata, kuid ta ujus sealt kohe välja tagasi, sest tema jaoks oli ka külm. Siis ma pidin lõpuks ise vette hüppama, kuigi eriti ei tahtnud (oli tunne kui hüppaks tundmatus kohas vette) ning proovisin, kus on sügavaim – kuid käsi jäi koguaeg veest välja. Lõpuks hüppasid kõik järgemööda vette. Päeva lõpuks istusime poiste korteris, vaatasime tellyt. Siin on ikka lahe olla, sõbralikud ja head inimesed. Pesa kõrvetas päikse all omale särgi selga.

Live by the principle that each of us should do all the good we can in all the ways we can in all the places we can for all the people we can while we can.

8. november

Kogesin ka lõpuks, et üks tädi bistroos on natuke kuri või pahur.  Ükskõik mida teen – on midagi pahasti. Ehk talle ei meeldi ta töö, mida ta on teinud juba 20 aastat. Kes teab.

Kuid muidu läheb ikka ilusti. Teised noored kokad ja prantslased ning teised töötajad on vahvad. Õigesti hääldavad mu nime vaid prantslased, teised ütlevad cooper, või coop, üks tädi ütleb Boy Friday, peamiselt ütlevad kaupa või kaupü.

Eile oli busy tööpäev, meil oli saalis kaks sünnipäeva, miskisugune vanurite klubi pidu ja porche klubi. Täna on nad kõik meil hommikust söömas, ning lõunaks tuleb teine autoklubi.

A man at the traffic-fine window in our local courthouse was obviously displeased as he paid his fine. When the clerk handed him the receipt, he growled, „What do I do with this?“ „Keep it,“ said the clerk cheerfully. „When you get ten of them, you get a bicycle.“ (M. Dwight Bell)

7. november

Eile saabus meie Kanada sõber Cris siia Jenolan Cavesi. Hakkab ka meiega koos tööd tegema. Täna olin Bistroos kuumas osakonnas kella 8:00-st hommikul kuni 17 õhtal. Jube oli küll. Kõik see kiirtoit ja kuumus, mis mind seal ümbritseb, Ning Rasv. Peale tööd läksin köögi kontorisse internetti, et saada aru, kui kaugel mu TFN on, kuid kui olin seda juba paar minutit taga otsinud, saabus James ning ütles, et just umbes 10 min tagasi ta helistas kusagile ning sai mu numbri. No mis siis ikka, kõik tuleb nii lihtsasti, kui mitte muretseda ning soovid ilusti käiku lasta. Suur Aitäh James, ma kingin sulle jõuludeks Eesti šokolaadi. Just täitsin paberid ära, aga aadressi mul pole, lähen kohe tagasi kontori, et selle koha aadress kirjutada, sest ma ju põhimõtteliselt elan siin. Ehk jõuludeni. Ei tea isegi.

Jenolan on väike koht – vaikselt hakkavad kõigi elulood peas ringi kumama, kuid jutud on jutud ning ei oska midagi uskuda. Pean ise leidma tõed ja valed. Eks see elu ongi selline hea, et kui tahad tõelist, siis parem leia see ise. Ei ole vaja valida kergemaid teid, mida inimesed pakuvad ümberringi.

„Fear – whatever it is fear of falling, fear of failing, or fear of being found out – is a heavy burden to carry.“

5. november

2 ööd olen väga mõnusasti magada saanud. Täna on vist vaba päev, vähemasti minu tööplaanis küll midagi kirjas ei ole. Kell on ka juba peaaegu 12 päeval ning keegi pole mind otsimas käinud. Natuke igav ka sest pole midagi teha üksinda. Levi ka ei ole, et kellegile helistada, ning paljud läksid täna linna. Pesa on ka kella 1300st tööl. Mõtlesin minna River walkile, vaatama kuhu see rada viib.

Eile töötasin koos Jo-ga bistroos soojas osakonnas - tegin ja müüsin kiirtoitu. Suht kiireks läheb iga päev seal umbes kella 1300 ajal. Siis seal kahekesi kiirustades küpsetasime, asetasime taldrikule ning ajasime rahaasju. Õhtu oli vaba, siis vaatasin Pulp Fictionit. Jah see on 94. aasta film ning ma polnud seda varem näinud, kuigi ta on mu kõvakettal ruumi võtnud juba pool aastat. Tarantino film. See juba peaks palju ütlema. Mitu lugu kokku keevitatud film. Vägivald, narkootikumid, seks, jne.

Enesetunne on hea. Mõtlen vahel Into The Wild filmi peale, kuidas Chirtopher ka tegi tööd kusagil kiirtoidu kohas ning kogus kogemusi ja tundeid. Proovis võimalikult palju asju, mis ta teele juhtusid. Ütlesin ühele toredale tädile Lynettile, et ma ei tee seda raha pärast, siis ta küsis, kas ma olen rikas, ma vastasin et ei ole. Ma kogen seda kõike, et teada kogu selle olemuse kohta rohkem. Tahan vaheldust, tahan erinevaid asju.

„An optimist is someone who believes that a house fly is looking for a way to get out.“ (George Gene Nathan)

3. november

Vahepeal ei olegi palju teinud. Kui James on ära, siis on kõik nii valesti. Niinimetatud tema asendaja on täielik F... – ma pean kõike musta tööd tegema. Aga loodetavasti tuleb James homme tagasi. Ning olen palju tööd teinud, mõtlen tunde kokku. Laupäeval oli 13 tundi ning mingi päev oli veel. Olen kõikidel päevadel kella 9.00 hommikul tööl olnud, ka pulmapäeval, kui ma lõpetasin kell 2.30 öösel, siis jälle hommikul 9.00 tööle. Saab hakkama. Olen juba nagu Giid siin võõras paigas – viisin prantslased kängurusid vaatama. Õnneks olid hüppajad seal, kus ma arvasin, et nad on. Sõbrad nägid esimest korda wild kangarood, tegelikult vist wallabeed or what so ever. Räägiti igasugu jutte, et peab ka endale tunnigraafikust copy tegema, sest võib juhtuda, et saab vähem raha. Seda asja ajab ka vist Dennis (Jamesi asendaja). Eile rääkisin ka Roseiga juttu – iirlane, ning tal on niiii vinge aksent. Lovely. Ükspäev oli lõuna aeg vaba ja käisime jälle ühes koopas ära – seekord valisime River cavei. Vesi, mida kraanist laseme, tuleb sealt. Tara (austraalane, töötab ka siin juba kaua aega) norib mind koguaeg. Kuid kõik on minu poolt, et ma ei peaks koguaeg musta tööd tegema. Kui James siin oli siis olin restoranis ettekandja, kui nüüd kui teda ei ole, siis polegi eriti seal käinud, vaid siis kui vaja laudu või toole tassida. Aga eks kõik õpetab ja annab midagi – vähemasti tean, milline ülemus ma olla ei taha. Ning mida tunnevad vaesed india või hiina poisid, kes siia raha tulevad tegema ning lõpetavad kusagil põreandapesijana või nõudepesijana.

Kuid ma saan oma Resumeesse kirja panna, et olen olnud täiskohaga Dishpit operator.

31. oktoober

James on ära. Kuni teisipäevani. Uus ülemus Dennis ei meeldi mulle. Valis minu, et minna kööki kokkade nõusid tegema. Ning hiljem, kui olen kella 9. hommikul juba tööl ja pulma asju korraldanud, lõpetanud pesemise kell 2300, teadmisega, et pean alles 17 tööle minema, helistab ja ütleb, et kella 900 hommikul pesed nõusid. Arusaamatuks jäi see, et hommikul juba üks teine poiss teeb seda. No ok, kui ta tahab meile nii maksta, siis miks mitte.

 

„Love it all.“

30. oktoober

Täna oli ka lõbus päev. Seadsime konverentsisaali pulmade jaoks ette. 110 inimest ja kõigile neile pidi panema söögiriistad ning sydney ooperimaja kujutavad salvrätid. Ning kes pidi neist 70 voltima? Mina muidugi. Siis veel seadsime hommikusöögi jaoks lauad korda restoranis ning sõime õhtust köögis. Täna pidime oma Mountain Lougest ka välja kolima, sest pulmalised tulevad ja neid on palju. Kolisime kuhugile Hotelli ossa, mis on ranoveerimisel. Toad on nagu ikka – sellised nagu ühikatoad, seina peal on Innkeepers act aastast 1964. Eelmises toas oli Telekas, triikmasin, föön, dušš, WC, mikrokas, külkapp, veekeetja, soendusega voodi, neli peeglit, diivan, kardinad, telekapult, kakao, kohvi, tee ning küpsised. Siin on vaid krigisev voodi ning kulunud kapp. Vähemalt aken on vaatega Jamesi kapinetti, kuid kardinat ei ole. Dušš ja WC on ühiskasutuses koridorid – kasutame seda koos kahe prantslasega. Selline vinge ikka. Just mängisime Pesaga malet, mul oli nii suur plaan võita, kõik olid juba valmis ründama hobu, oda, lipp, kuid siis järsku oli šahh-matt, ja mina kaotasin – pesa ise ka avastas oma võidu alles siis kui minagi oma kaotuse. See oli päris lahe. Koguaeg teadsin, et teen suurepärase mängu, vaatasin ja tegin peas igasugu käike ja kombinatsioone läbi, kuid siis järsku Kaotus.

„A man was praying, „Lord, is it true that to You a minute is like a thousand years and a penny is like a thousand dollars?“ The Lord answered, „Yes.“ Then the man asked, „Then can I have a penny?“ The Lord replied, „In a minute.““

29. oktoober

Täna oli vaba päev. Erilist midagi ei teinud. Käisime Koopatuuril – seekord valisime Lucase koopa – oli väga suur ja vägev, niinimetatud Cathedral koobas, kus on ka pulmi korraldatud. Hommikul küsisime Jamesi käest mingit tööd, et äkki on kellegil abi vaja, ning saime bistroosse, mis kestis küll 2 tundi aga ikkagi töö. After that we went to the bushes. Käisime kusagil valleys ning tegime vabaronimist – turnisime kaljudel ja jõudsime suht kõrge mäe tippu. Siis hakkas pimedaks minema ja tulime alla – kus me peaaegu juba ära eksisime sest me ei suutnud otsustada kust kaudu kõige parem oleks minna. Lõpuks saime ilusti ohutult alla. Enne nägime jälle kängurusid, kes meid niisama jõllitasid. Isegi ei kartnud meid. Tegin ühest neist pilti ka.

28. oktoober

Eila Õhtal olime töös restoranis, James õpetas meid kandma kolme taldrikut ning kuidas peab käituma. Väga vinge. Aga ma pidin jälle seal ka nõusid pesema. Viisime ilusat toitu klientidele ning koristasime nende laudu. Olime viisakad. Töö lõppes umbes 11 ajal õhtul, siis läksime kuhugile noorte juure. Kus meile pakuti Jim Beami kokaga, istusime rõdul ning aluguses ei osanud midagi kuidagi öelda, sest keelebarjäär on ikkagi olemas, peab veidi aega harjuma. Üks tüdruk rääkis koolisüsteemist siin mandril. Mõnitasime natuke New Zealandi poissi. Meiega oli veel tüdruk inglismaalt ja kohalikud poisid. Tulime sealt umbes 2 ajal öösel.

Hommikul pidime kaheksaks tööle minema, mina restorani ja Pesa bistroose. Hommikul jälle teenindasin ilusti kliente ja tegin lauakaunistusi rättidest. Umbes 12 ajal siirdusin ka Bistroose tööle. Seal ma täna müüsin mõned vastikud friikartulid ja kokat. Aga õnneks osteti vett ka. Hoidsin lauad korras, ja küpsetasin prantsuse kartuleid.

Käisin jooksmas – minul on õhtu vaba aga Pesa natuke pidi veel baaris olema. Jooksin mäkke. Üles läks aega 30 min ning alla umbes 22 minutit. Üks koopainstruktor sõitis mööda ja pakkus küüti ning ütles „Nuts“ mulle. Ma naeratasin ilusti ja jooksin edasi. Nägin kolme känguru.

Esimene tööpäev

Oh seda rõõmu, hommikul kell 6.45 äratuskella kinni vajutada, läbi jaheda õhu liikuda veel külmemasse vannituppa, ning keerata kraani, millel kirjas Hot, ja oodata sooja, veel natuke läheb aega. Lõpuks jõuab soe ka minu juurde. Riided? Peaks olema must riietus. Nii mis ma kaasa võtsin, mustad püksid on olemas, aga mulle tundub, et need on naiste omad, ning näevad välja nagu tressid, võtsin kaasa talutööde tegemiseks. Käivad need kah. Pluus – ei ole, panen ruudulise niisama pluusi. Jalanõud – peaaegu mustad on olemas, natuke sinist ja hõbedat on lisaks. Nii siis läksingi. Aga Pesa pani hoopis teksad ja vabaaja beežid jalanõud – No worries. Sealt saime omale pluusid, nagu ka teistel töölistel. Alustasin oma päeva külmkapi täitmisega vee, coka, nestea ning muu kraamiga. Siis pesin aknad puhtaks, mitte maja omad, vaid klaasid, mille taga toit on. Siis sain teada, et ma olen täna nõudepesija ning vaatan, et lauad puhtad oleksid. Jejee, Nõudepesemine on OK, kuni jõuab kätte päeva lõpp – siis tuuakse kõik hunnik nõusid ning kõrbenud toit, mida hoitakse terve päev soojas, on kõige hullem. Kõige muuga saab lihtsasti hakkama. Töötasime mõlemad täna 8 tundi ja 30min. Nüüd ootame kella 6, et James siis näitab, mis Restoranis teha saame. Muidu olime bistroos.

Ma laenasin Danielli käest ka ühe raamatu, „Something to Smile About“. Seal on palju vägagi huvitavaid ja Inspireerivaid lugusid inimestest ja nende tegemistest.

„A great man shows his greatness by the way he treats the little man.“

26. oktoober

On pühapäev. Lamaskleme nn mägimajas, kus me ööbime juba teist päeva. Kella 19:30 paiku peaksime minema restorani, kus meie ülemus meile süüa teeb. Ümberringi on hiiglaslikud mäed ning nende sees sügavad ja uhked koopad. Siin asub üks väga suur ning vana hotell, kuhu on ka koondunud ametliku olemusega restoran, baar, ning bistroo. Selline keskaegne välimus ja olemine. Mobiililevi siis muidugi ei ole. Hotellis pole ka telekaid. Täna käisime koobastes. Esimene käik oli Adventure trip, kus me alguses laskusime kuhugile auku, kust hakkasime mööda koopaid allapoole liikuma. Vahepeal tegime ka nn kohvipause, aga me ei söönud ega joonud midagi. Ühe peatuse ajal pidime me kõik oma kiivrilambid kustu panema ja kujutama ette, kuidas väga vanasti koopaid avastati – küünlaga. Ning veel lihtsalt olime pimeduses, mis oli kuidagi nii vahva. Roomasime mööda kitsaid käike ja turnisime mööda suuri kive. Teine koobas oli The Tembel of Baal, kus olid väga vanad ja uhked kristallid, mis on tekkinud tänu veele ja niiskusele ning mis peamine – tänu ajale. Need on tõesti vanad. Sellepärast ei tohtinud neid katsuda. Inglitiib rippus laest alla, valge ja puhas. Ja teate mis – see kõik on olnud Tasuta. Me saime tööle. Homme hommikul kell 8:00 Austraalia aja järgi alustame oma esimest tööd. Ei teagi täpselt mida me tegema hakkame, alustame Bistroos, ehk koristame laudu, teenindame kliente ning oleme korralikud. Hästi lahe. Meie ülemus James – ta rääkis meile eile, kui olime saabunud, et ta tahab sellest kohast teha selle, mis ta oli 50 aastat tagasi – restorani ja hotelli järjekord oli 2 kuud. Ta proovib palgata võimalikult erinevaid inimesi erinevatest riikidest. Juba on tal 2 prantslast, inglane, kanadalane, poolsoomlane ning peotäis austraalasi. Ta ise on väga busy koguaeg, teenindab restoranis, teeb süüa ning ajab asju samal ajal. Mulle ta meeldib ja ta idee on ka väga võimas. Ma teen, mis ma teha suudan, et ta idee tõeks muutuks.

Ning see koht, kus me oleme. Appi, kui ilus ja puhas. Mäed, jõgi, eemal on järv, öösel tähed, wild australian animals, jne. Kunagi tahaksin umbes sellises kohas väikese majakese püsti lüüa ja elama hakata. Eile käisime jõe ääres nokkloomi otsimas, vist üht nägime, aga too põgenes peitu. Täna olid vee ääres Water Dragons – suured sisalikud. Just take it easy for a few minutes. Mõte oli ka jooksmas hakata käima, kuid mäed on vingelt järsud ja kõrged, äkki lähevad jälle kõrvad lukku. Aga eks seda ole siis näha, kui teel olen. Täna veel mitte, ehk hommikul. Oleneb, kuidas enesetunne on. Oleme Jenolan caves-is. 

23. oktoober

Kätte on jõudnud päev, kui olen olnud siin juba 6 päeva. Ei ole aega leidnud, et siia kirjutada vahepeal. Eile tulime Pesaga Linna tagasi, Elame kolm päeva Kings Crossi Backpackerites. Siin on suht lame elamine, odav aga lame. Uksepeal natuke haiseb inimvedeliku järgi, mida eritatakse, kui on palju joodud. Voodipesu on kummaline – mitte kõige hügieenilisem. Aga saab hakkama, ei ole muret, kaks ööd veel.

Mis me siis veel teinud oleme vahepeal. Käisime kohvikutes kohvi joomas, kohtusime saksa tüdrukuga, käisime sadamas, koaalapargis ning ehk leidsime ka töö, mille jaoks täna tegime RSA kursuse.

Koaalapargis oli vahva. Ilmake oli jahedavõitu, kuid saime ilusti hakkama. Pilet oli 19. dollarit. Kui olete näinud, et koaalad on sellised vahvad ja lahedad loomad, siis ma ei teagi, kas te tahate neid päriselt näha. Nad magavad päevast 18-22 tundi. Siis kui nad ärkavad, on nad väga unised ja silmad kummalised. Nad ei joo vett, vaid saavad kõik, mis neil vaja lehtedest, mida nad söövad. Armsad on nad küll. Saime neid paitada ning pilti teha.

Edasi läksime Kängurude juurde – nemad on küll vinged vennad. Saime neid kallistada ja silitada. Elavad seal pargis üpriski vabalt. Nad on tõesti vinged. Seal elasid veel ilusad oranžid koerad, kakaduud, teised loomad, paabulinnud, teised linnud, nahkhiired jne. Vaatasime ka lamba nülgimist, vägagi vägivaldne ja valus toiming. Ebamugav. Kuid värskelt nülitud vill on selline mõnus õline, mida saab kasutada näiteks käe naha pehmendamiseks.

Täna ärkasin vara, pool 8 on minu jaoks vara... Tegelikult pidime minema RSA kursusele, kus õpetati meid serveerima alkoholi, kuidas? miks? kellele? See avam silmad alkoholitarbimise seaduste kohta Austraalias. Peamine Asi on see, et kui sa teenindad, või müüd tõsisemalt purjus inimesele alkoholi, kas baaris või mujal, võid saada trahvi kuni 11,000$, see on päris suur raha. Ning trahvi saab ka koha omanik ning ka tarbija, kuid ma ei tea, kas ka sama palju. Kui sa näed, et klient on purjus, võid alati keelduda teda teenindamast, pead ta ära saatma, kui ei taha minna, siis kutsu talle politsei järgi. Suhteliselt karm värk selle koha pealt. Kuid ma olen selle poolt. Ei ole mõtet purjus inimesele veel alkoholi juurde anda. I have to ask you to leave.

Peale seda läksime sööma kuhugile kohta, kust saime tasuta söögi, kuid pidime selle jaoks vaid ühe õlu ostma. Ma valisin Guinnessi, mis ei olnud eriti hea. Söök oli ka nii nagu ikka odavad söögid on – mõnus suutäis tasuta sööki. Kuid külmkapis on veel mingid saiakesed tänase kuupäevaga, mis odavalt eila Coles-ist (Austraalia üks Maksimarket) ostsime.

Loodetavasti saab nv ilusti tööle. Siis saab ka ehk jooksma jälle hakata.

17. -18. Oktoober

EST surf team: Pesa, Chris, me

Lõpuks jõudsin Austraaliamaale! Shanghais oli üks ilusamaid lennujaamu, mis ma näinud olen. Väga palju ruumi ja kuidagi mõnus ka. Lend oli pikk. Kokku Pekingi-Sydney oli umbes 14 tundi koos vahepeatusega Shanghais. Tegin, mis ma lubasin, saabudes tsillisin Sydney lennujaamas umbes tund aega ja mõtlesin, mis nüüd teha. Ostsin omale kohaliku numbri. Juba seal küsiti, kus ma elan, kuid ma ei teadnud ju, tahtis mingit aadressi kirja panna. Aga näe, ma ei tea ju. Ah jaa passikontrolli poiss ka küsis, kus ma elama hakkan, ma muidugi ei teadnud,  ütlesin „In Sydney“, ning siis ütles, et mõnes hostelis ja ma vastu et muidugi hostelis siis olid kõik rahul. Enne passikontrolli tuleb täita väike küsimustik, kus ma märkisin et ma tõin mingit sööki Austraaliasse (siin on väga karmid seadused söögi toomisega maale) Siis pidin kontrolli järjekorras ootama umbes pool tundi, et öelda „I have chocolate bars in my baggage“ ning siis võisin kohe ilma kontollimata läbi minna.

Niisiis tuli mul meelde ka WH viisa tempel, mis kunagi pidi tehtama passi, aga küsisin piirivalvurite käest, kuid nemad ütlesid, et seda pole enam vaja. Helistasin oma uue numbriga Pesale ning ta ütles, et alles õhtul jõuavad linna tagasi. Ok. Läksin õue lennujaama ette. Istusin pingil ja näe, jälle hakkab nina veritsema – jess. Aga lõpuks jäi verejooks kinni ning mõtlesin jala kesklinna jalutada. Mõtlesin küll, aga kuhu poole minna? Suured autoteed ja värgid igast kohtades. Läksin ikkagi rongiga. Õpilase pilet oli 9.80 $ Sõitsin kusagile Center peatusesse, kust ehk saab peaagu kõikjale. Peale seda alustasin oma Esimest jalutuskäiku Sydneys. Oh seda lõbu, hea, et lennujaamast tasuta väikse linnakaardi kaasa haarasin, muidu oleksin ehk siiamaani eksinud. Nii Soe ja Multikultuurne linn. Danielle ütles, et Kui tahad maailmas kõik kohad läbi käia, siis tule Sydneysse. Ning mulle hakkab tunduma, et see ongi nii "City of villages". Kuigi väga palju on Aasia inimesi. Vähem musti ning ehedaid valgeid. Danielle on Couchsurfingu liige

 ning nad on Pesaga juba paljugi tuttavad. Ta sõidutab meid linnas ringi ning räägib asjadest. Paar, kolm esimest ööd veedame ka tema pool, kus elavad veel mõned aasia tüdrukud, kuid kõiki ei ole kohal. Reede oli jube raske, aga juba siis nägin ära Opera house ning suure avatud botaanikaaia ja veel mõned pargid, kus ma oma kottidega istusin magamata näoga. Esimene söök oli Hungry Jackis, mis on nagu kuulus Mäk, ei jäänud muud üle sest kõtu oli tühi ja muud kohta ei leidnud kahjuks. Treeneril oli õigus, igal pool on jooksjad või vähemalt nad jooksevad – parkides, tänavatel, rannas. Õhtul kukkusin kohe voodisse ja magasin. No worries. Laupäeval Käisime juba surfamas, üks poiss Hawailt õpetas meid. Meid oli kaks eestlast, kanadalane, taanlane, lõuna-aafrikas sündinud tüdruk ning kohalik. Väga lahe, juba sain ka trikile peaaegu pihta ning sain hakkama. Rannad on niiiii mõnusad. Surfilaua ost on kindel! Siis õhtul käisime jäätist söömas ja kohvi joomas Manlys. Sõitsime ringi ühe saksa tüdrukuga, kes ka couchsurfinguga liitunud.

Praegu olen kindlasti rahul, et ma siia tulin.

16. Oktoober

Ta ei tulnudki. Ning hiina on üks äraütlemata rahulik koht. Nii suur ja tühi, kuigi inimesi siin ju rohkem kui mulda eestimaal. Öö oli lennukis veider, eriti ei maganud küll. Palav oli koguaeg, kuni natukenegi und silma tuli, siis oli jahe. Söök oli OK. Õhtal kanaga riisi ja hommikul krevetiga nuudleid – suht maitsev isegi. Jube lahe oli vaadata mägesid ning ma silmasin ka Hiina müüri, kui see oli müür, ega kõrgelt nii hästi ei näe. Aga ma loodan, et oli, siis saan sõprade ees uhkustada. Pesa ütles et hiinlased ajavad mu domestic lendudesse – aga ega ma nüüd ise ka aru ei saa kus ma olen ja millega lähen. Rääkisin küll pikalt infotädidega ja turvameestega aga ega tolku vist polnud, sain vaid teada, et lend läheb Gate C53. Ahaa üks tädi käskis mul pagasi ka üles otsida, aga siis läksin otsima ning ei leia ja ei leia. Läksin siis seisin pool tundi kaotatud ja leitud osakonnas, kus jagati infot pagasi kohta. Seal kohe teine armas tädi väitis, et saan pagasi kätte Sydneys. No mida nad jooksutavad vaeseid võõramaalasi ühest kohast teise?

Nüüd siis ootan lendu Shanghaisse ja sealt Sydneysse. Kõht hakkab jälle tühjaks minema.

Muidu laskumisel hakkas mul nina veritsema, väga hull tunne, nüüd üks ninaauk on kuivanud verd täis ja teine pooleldi veel hingab. Pesin nägu ka Toiletsis. Hambad haisevad ja keha ka.

Siin pole ka tasuta netti. Hahaa.

15. Oktoober

Hommikul ei saanud magada. Tõusin ülesse poole 8 ajal. Pesin. Sõin. Käisin ka Keskraamatukogus passi ja id kaardi koopiaid tegemas, nii igaks juhuks. Tartu mnt. oli ummikuid täis. Kella poole kümne ajal jõudsin Tallinna lennujaama. Seal tsekk-inisin oma pagasi otse Sydneysse, et ma seda tee peal kordagi ei näeks. Kaalus ainult 11,3 kg. Madis eelmine õhta pakkus 12. Täpselt pakkus. Lendasin Frankfurti. Istusin koridori pool ning mu pingireal olid: Sakslane, Venelane ja Eestlane(mina) – nagu väikestes naljajuttudes. Jõudsin ilusti Saksamaale. Esimene asi oli, et muretsesin oma pagasi pärast. Aga umbes tunni pärast läks see üle. Siis läks kõht tühjaks, oh seda jubedust. Pidin kasutama oma krediitkaarti, mille ma viisa maksmiseka tegin, ning peale seda otsustasin, et kasutan vaid hädaolukorras (kui kõht tühi, siis tegelikult ongi hädaolukord, isegi hullem kui pagasi kaotus). 8 tundi lennujaamas veeta on ju tühiasi. Pikutan inimeste keskel ja kuulan kõiki neid erinevaid keeli ja hääli, mis mu kõrvu jõuavad. Käisin ka juba Air Chinas tsekk-inimas, küsis, kus ma pagas on, vastasin, et peaks kuidagi lennukile jõudma. Sain ka pileti Pekingist Sydneysse juba kätte. Kuid täna pean vaid lennukile minema ja üritama seal magada, ehhki nad kindlasti pakuvad hõrgutavat õhtasööki ja hommiku oma ka. Hiinas kohtume!!

PS! Frankfurdis pole tasuta netti, vaid Tallinnas on vist.

Air China smella like pee. Aga vägev tunne, kahekordne lennuk ja reas 10 inimest. Siin veedan oma esimese lennuöö. Sain koha akna äärde, loodan, et päike tõuseb koos minu silmadega. Ootan oma pinginaabrit, kes ei tule ega tule.

Pakkimine

Väga hull.

Mis ma võtan, mis ma ei võta? Võtaks selle aga siis see ei mahu... Ah suva selle saan sealt uue ka osta... miks ma selle kaasa võtan, jääb maha... oota aga seda on ju kindlasti vaja... selle ma panen selga, siis ei võta kotis ruumi...  jne

Muidu on hästi.

Ülehomme lähen.

Veel on aega

Tänasest veel 9 päeva ja siis ma lähen.

Kõik on peaaegu valmis. Veidike raha on vähe, aga kes sellest ikka puudust tunneb.

Piletid on juba kolm nädalat valmis, viisa samamoodi.

Eile käisin Kodus, tuhnisin kõik kapid ja asjad läbi, et leida midagi, mis võiks kaasa tarida. Mõned riided leidsin, nüüd pean veel pakkima, proovin, kas kõik ilusati kotti mahub. Pesa väitis, et Eesti šokolaadi peaks kaasa ostma, seda ma tegin. Ema soovitas mõne kangema kaasa võtta, et sealsete bakteritega probleeme ei tekiks. Selle pean veel mõni päev ostma.

Miskipärast on tunne nagu midagi oleks lõpetamata või midagi nii teistmoodi, ma ei suuda seda isegi kirjeldada - ehk ei peagi.

Olen isegi otsinud juba üürikortereid ning inimesi, kes tahaksid enda juurde rohkem inimesi.

Pesa jõudis eila kohale. rääkis midagi Et Hiinlastega võib midagi pahasti minna, aga neile tuleb pinda käia. Eks ma püüan.

Veel 9 päeva.