matkamine vol2

Austraalia päev (26.01)

Täna on kõigil Austraalastel kalendris punane päev (välja arvatud aborigeenid). Tööd nad ei tee ja kes ongi tööl, saab mitmekordset palka.
Meie oleme veel viimased alla 24h Maria saarekesel. Eile, kui tulime telkimisplatsilt tagasi sadama platsile, käisime vahepeal 711m kõrgusel. Mõelda vaid umbes natuke üle kahe munamäe. Maria mägi – sinna ronimine oli üpris raske ja kivine kuid vaade ületas ootused/lootused. Arvasime, et seal on igal pool suured puud ning põõsad aga tegelikult ei olnud, oli vaid vaade tervele saarele, paatidele, mis lahedes ujusid, randadele, kus eelmised päevad olime supelnud...

27.01

Bishop and Clerk – 599m kõrge mägi. Suured kivid ning kõrged kaljud. Eile pealelõunane seiklus viis meid sinna mäkke mööda metsateed ja kivirahne. Mäkke minnes töötab kogu keha ning kõige rohkem vatti saab süda ning hingamine kuid alla tulles vaid jalalihased. Aga sealt ülevalt oli kaunis vaade. Nägime Mt Maria tippu, kus eelnev päev turnisime, sai istuda kaljunuki peal, kust alla ei taha vaadata, ennast hästi tunda päevase päikese all soojaks muutunud kivirahnude peal. Teel mäkke külastasime Fossil Cliffi, kus väidetavalt 270 millionit aastat tagasi Gondwanas elanud mereelukad on kivistunud.

29.01

Kaks päeva oleme jalutanud Freycineti coastil. Tulime Maria saarelt otse siia. Siin on kuulus Wineglass Bay, kus me muide just täna telgime. Eile ja täna on olnud väga väsitavad. Eriti mina olen kuidagi ropult väsinud. Ehk sellepärast, et ma ei saa väga hästi telgis magada – magan juba 8. ööd vaid käteräti peal magamiskotis ning kõrval teises telgi otsas norskab Pesa. Isegi veidi imestan, et nii hästi olen vastu pidanud, magamata ning iga päev mingi action kusagil mägedes või ookeani ääres. Täna sai meil vesi otsa. Homme peaksime kiiremas korras kusagilt joogivett leidma. Nägime kokku kolme pruuni madu, mis olevat siinpool kõige mürgisemad – kui ta peaks hammustama siis on vaid kolm minutit aega, midagi teha. Aga need on vaid jutud, pole ühtki pärisjuhtumit näinud. Tulime üle Mount Grahami, kust oli ka vapustav vaade merele ning maale.

31.01.09

Oleme tagasi Hobartis hostelis. Eile olime Coles Bays, mis on ilus väike külake. Mulle väga meeldiks sellises elada umbes kuus kuud või rohkem. Saime ka esimese hääletamise Austraalias tehtud. Ühe autoga 180 km, mis on minu arvates vägagi hea. Kuid ikkagi nad pidid meile meelde tuletama, et miks hääletamine ei ole siin nii populaarne – Oli kord juhtum, kui üks hääletajate pealevõtja otsustas nad kõik ära mõrvata, ta tegi seda umbes 10 korda ning nüüd on ta kusagil puuris. Kuid point on, et sellepärast ei soovitata siin hääletada ning hääletajaid peale võtta. Aga kui bussid ei sõida, siis peab kuidagi kohele saama.

matkamine

20.01

Tasmania – väike peaaegu Eesti suurune saareke lõuna-austraalias. Ajalugu väidab, et see saareke on väga sarnane suurema saarega – Austraaliaga. Kui vanasti toodi seadusega pahuksis inimesed austraaliasse siis veidikese aja pärast hakkas Austraalia neid pätte saatma Tasmaaniasse. Siin on vana vangla, mis on ehitatud poolsaarele, mida ümbritsevad kõrged kaljud. Veider on mõelda, et miks küll Inglismaa saatis oma vangid nn „paradiisi“ ning ise jäid elama sombusesse, vihma armastavasse Inglismaale. Ehk vanasti oli neil tõesti mõjuv põhjus selliseks teguviisiks. Nüüd maksavad suurt raha, et siia puhkust nautima tulla. Kõige kurvem lugu vangide saatmisega siia on see, et need vangid tegid suurt halba aborigeenidele, kes siin olid elanud juba aastasadu. Sellepärast on neile mõistusevastane, miks peetakse austraaliapäeva kui suurt pidu – See on päev, kui nemad kaotasid oma maa.

22.01

Eila sõitsime Hobartist Maria saarele. Sadamas ootasime paati, millega sinna minna ning päike põletas ära jalad. Paat oli keskmine katamaraan, kapten oli kõige vingem. Maria saar on kaunis. Hästi palju on vombateid, kängurusid ning muid loomi. Rand on suurepärane – karjuv või rääkiv liiv, päike loojub merrevesi on külm. Hetkel oleme „Painted Cliff-is“, mis on mere ääres kaljurand. Painted on seepärast, sest sinna on kivistunud erinevate aegade setetest jooned. Nüüd oleme umbes 6 päeva metsas telgis koos loomadega.
Hobartis saime teada, et vällamaalastel on väga raske teha mootorratta lube. Peame nüüd ootama, kuni oleme olnud siin 6 kuud, siis saame need teha igas state-is.

Vahepeal ma tõesti tahaksin, et mul oleks võime anda teistele oma silmad, et nad näeksid kõike seda, mida mina näen. See on fotode peale panemiseks liialt suur.

23.01

Pesemised külmas ookeanivees, magamised telgis tormise tuule ja Euroopa sügis-temperatuuriga, päikesepõletuse saamine lõpmatus rannas (kujuta ette 30m laiune ning umbes 3km pikk liivarand, kus ainuke inimene oled sina ise). Kõike seda saab näha-tunda-saada pisikesel Maria saarekesel.

New muscles are proof of how far you´ve come. They´re proof of your commitment, proof of early morning runs. With every run you feel muscles that are getting stronger – muscles that never used to be there. When you don´t notice your running gear all of sudden you start to discover a newer, prouder version of you.

- adidas advertisement.

17. jaanuar

Hästi hea oli vanu prantsuse sõpru näha. Vahetasime muljeid ning käisime ööelu nautimas nii ühel pool Sydneyt kui ka teisel pool. Magada saime umbes 3 tundi. Nüüd ootame Melbourni lennujaamas lendu Hobartisse. Enne äralendu Sydneyst käisin Kotipoes. Nägin seljakotti, millega saan ka oma arvutit ilusti kaasas tassida. Ostsin ära, pakkisin asjad tänaval ümber, viskasin vana arvutikoti prügisse. Nii mõnus on asju ära visata, Jenolanis viskasin ära töö-jalanõud, ühe paari pükse, mõned sokid ning „unustasin“ katkised plätud backpackersisse.
Õhtal, kui jõudsime umbes pool kümme Hobarti lennujaama, siis leidsime bussi, mis viis meid Hobarti kesklinna. Central City backpackersisse – Sinna me läksime sisse, otsisime Receptsioni inimesi kuid me ei leidnud kedagi. Reception oli juba kinni. Niisiis natuke aega mõtlesime, mis edasi saab. Kas minna edasi või jääda siia diivanile magama. Pesa helistas mõndadesse teistesse hostelitesse, kuid need olid rahvast täis. Seega jäime sinna diivanile magama. See ei olnud üldse tore. Koguaeg karjusid ja jooksid seal Prantslased, Inglased ning Kohalikud austraalased. Magada üritasin küll, kuid umbes 2 tundi sain lõpuks unetunde kokku. Hommikul lahkusime vara. Me ei maksnud mitte midagi. Liikusime teiste hostelite poole, et leida omale voodikoht järgnevateks öödeks. Leidsime ühe viletsama, mis ei vääri oma hinda. Alusatsime plaanide tegemisega. Oh kuidas mulle meeldib ning ei meeldi plaane teha. Ühest küljest on neid huvitav ette kujutada ja organiseerida kuid teisalt on see liiga teadlik. Liiga lihtne. Seepärast me ei tee perfektseid plaane vaid jätame lünklikuks. Mõtleme üle. Siin Tasmaanias oleks nagu kuidagi niii palju näha, et ei suuda kuidagi mõista, et me seda kõike vaid oma jalgade jõuga saavutada tahame. Võtsime appi bussid – need närakad on nii turistidele mõeldud et jube kohe. Piletihinnad ületavad eesti aasta eelarve.. no olgu, ega see asi nii hull ka pole. Peale seda kaunist saart peame ehk uue töö ka leidma, kusagil mandril. Võiks ju farmitööd nüüd teha natuke aega.
Liiga väsinud, et midagi veel mõelda.
Head ööd!

15. jaanuar

Kings Crossi hostel, või öelda backpackers. Kustutasin oma mälust 14.01 päeva. Oli palju naeru ja uusi kogemusi – ning oli ka halb külg.
Tagasiteel lõhkes „suure pauguga“ tagumine autokumm, seega pidime ööpimeduses ratast vahetama. Magama saime umbes kell 4 hommikul.
Ärgates, peale nelja tundi halba und hakkasin kohe pakkima, kätte oli jõudnud viimane päev Jenolan cavesis. Pätsasime pisikesi vaarikamoose ning pähklivõid. Rongiga Sydneysse ning otsisime odavat hostelit. Nüüd ma higistan nari teisel korrusel ja ootan homset. Homme näeme vanu sõpru Joachimi ning Agathe. Kaks ööd Sydneys ja siis Tasmania.

11. jaanuar

Peale esimest jaanuari ei ole midagi erilist muutunud. Ainult tööd ei viitsi teha. Kaks päeva veel, siis liigume edasi. Eile oli meil jälle üks pulm. Riietus ning kaunistused olid renessansi ajastust. Kõik läks hästi. Paar tundus õnnelik olevat. Külaliste hulgas oli ka kaks rootslast. Vahetasin mõned laused rootsi keeles.

Umbes kolm päeva tagasi käisime Mina, Sam, Tara ning Zev Lithgows, sest nad tahtsid Macist süüa osta. Zev kihutas oma autoga sinna, ning mina sain tagasi sõita. Avariid ei teinud, kedagi alla ei ajanud ehhki kängurud jooksevad hullunud peadega mööda maanteid. Vahva on nii, kui inimesed usaldavad kedagi kusagilt eestimaalt, kellel ei pole lube siin ega kodumaal. See juba teeb mind ennast hoolsamaks, et midagi halba ei juhtuks.

01.01.2009

Oh meie vinget vana aasta ära-saatmist. Olime tööl – köögis, koristasime ja küürisime laudu, kus peal süüa teeme. 5 min enne uue aasta saabumist tuleb James ning käseb meil kõigil välja minna. Siis me läksime ning vaatasime seda maskipidu, kus ei olnud miljon inimest, kuid kaunis seltskond. Kõik lugesid 10..9..8.. ..2..1.. Jeeee!! – inimesed kriiskavad ning pasunad hüürgavad. Kuigi minul ei olnud miskipärast erilisi emotsioone. Miski on viltu, siin ei ole miski see, mis on kodus. Peale mu mõttelendude. Kõnnin öösel üksi väljas ning avastan looduse hääli ning tähesära, mis on tugevam, kui varem kogenud olen. Ehk on see tänu tüdrukule, kes mulle enese-teadmata jõudu annab. Märkan lihtsust. Näen võltsi olemist. Mu arvuti kell on ikka eesti aja järgi, seda jälgides mõtlen, millega küll sõbrad, vennad-õed mul kodus tegelevad. Emps vahepeal ikka kirjutab, mis on juhtunud ja juhtub. Seda on mõnus lugeda, kuna nüüd on tahtmine väga suur edasi liikuda, siis nende kirjade lugemine on nagu väike reis tagasi koju.

Ilusat uut aastat!