matkamine

20.01

Tasmania – väike peaaegu Eesti suurune saareke lõuna-austraalias. Ajalugu väidab, et see saareke on väga sarnane suurema saarega – Austraaliaga. Kui vanasti toodi seadusega pahuksis inimesed austraaliasse siis veidikese aja pärast hakkas Austraalia neid pätte saatma Tasmaaniasse. Siin on vana vangla, mis on ehitatud poolsaarele, mida ümbritsevad kõrged kaljud. Veider on mõelda, et miks küll Inglismaa saatis oma vangid nn „paradiisi“ ning ise jäid elama sombusesse, vihma armastavasse Inglismaale. Ehk vanasti oli neil tõesti mõjuv põhjus selliseks teguviisiks. Nüüd maksavad suurt raha, et siia puhkust nautima tulla. Kõige kurvem lugu vangide saatmisega siia on see, et need vangid tegid suurt halba aborigeenidele, kes siin olid elanud juba aastasadu. Sellepärast on neile mõistusevastane, miks peetakse austraaliapäeva kui suurt pidu – See on päev, kui nemad kaotasid oma maa.

22.01

Eila sõitsime Hobartist Maria saarele. Sadamas ootasime paati, millega sinna minna ning päike põletas ära jalad. Paat oli keskmine katamaraan, kapten oli kõige vingem. Maria saar on kaunis. Hästi palju on vombateid, kängurusid ning muid loomi. Rand on suurepärane – karjuv või rääkiv liiv, päike loojub merrevesi on külm. Hetkel oleme „Painted Cliff-is“, mis on mere ääres kaljurand. Painted on seepärast, sest sinna on kivistunud erinevate aegade setetest jooned. Nüüd oleme umbes 6 päeva metsas telgis koos loomadega.
Hobartis saime teada, et vällamaalastel on väga raske teha mootorratta lube. Peame nüüd ootama, kuni oleme olnud siin 6 kuud, siis saame need teha igas state-is.

Vahepeal ma tõesti tahaksin, et mul oleks võime anda teistele oma silmad, et nad näeksid kõike seda, mida mina näen. See on fotode peale panemiseks liialt suur.

23.01

Pesemised külmas ookeanivees, magamised telgis tormise tuule ja Euroopa sügis-temperatuuriga, päikesepõletuse saamine lõpmatus rannas (kujuta ette 30m laiune ning umbes 3km pikk liivarand, kus ainuke inimene oled sina ise). Kõike seda saab näha-tunda-saada pisikesel Maria saarekesel.

New muscles are proof of how far you´ve come. They´re proof of your commitment, proof of early morning runs. With every run you feel muscles that are getting stronger – muscles that never used to be there. When you don´t notice your running gear all of sudden you start to discover a newer, prouder version of you.

- adidas advertisement.