Lõpp. Täitsa lõpp.

Nüüd olen juba Eesti pinnal olnud poolteist kuud ja mõni päev peale.

Olen oodanud maksutagastust. Mul oli selline olukord, et:

Darwinist lahkudes päev enne sain oma maksutagastuse tehtud Maksukontoris. Peale seiklusi Tais, Saksamaal jõudisn koju ja nädala pärast oli postkastis kirjake, mis ütles, et saan vaid 78 dollarit tagasi 3000-st. Nii see mulle ei meeldinud, lugesin ja otsisin asju, kuidas uuesti seda teha. Kirjutasin ka maksuagentuuridele. Sain positiivse vastuse Taxback.com-ilt. Nad olid rõõmsalt valmis mind aitama. Nii ma siis saatsin neile kõik andmed. Ning jäin ootele.

Nüüd lõpuks emt arvet makstes avastasin, et kontonumber on muutunud. Ma olin õnnelik, et nii läks. Nüüd ma ei peagi omale tööd leidma kohe paari nädala jooksul. Ja saan sõpradele limonaadi osta.

Aga muidu, avastasin, et Tallinn (eriti kesklinn) on muutunud kolmekeelseks:

1. Vene keel
2. Eesti keel
3. Soome keel

Ning Eesti muusika on hea. Kuulan palju Indigolapsi, Alendrit ning väiksemaid artiste.

Austraaliast tunnen vaid inimeste suhtumisest puudust. Kuidas kõik nii lihtne on. Ja soe. Ja sõbralikum. Kuid Olen sündinud Eestis ja siia jääb mu kodu. Ehhki hing jääb igatsema ka muud maailma avastada.

Olen Õnnelik!

Tagasi

Tulek koju:

Berliinis lennujaamas ütlesin head aega oma hostile, kes mul katust peakohal hoidis. Veelkord suured tänud talle. Lennukis lendasin koos Kanteri-poisiga, kes tuli kusagilt tagasi. Väga imelik oli alguses Eesti keelt kuulata jälle. See tundus nii külm ja tundetu. Kuid nüüd olen sellega harjunud ja ei suuda mõista, miks ei ole viisakas. Esimene poskäik Tallinnas - poetädi ei öeldnud ei tere ega head-aega. (Tartus käisin poes ja seal miskipärast tundus mulle, et müüja arvas, et olen vällamaalt) Naljakas.

Lennujaama tuli et peaaegu terve pere kohale, mind tervitama.

Tervis on korrast ära. Ei teagi täpselt miks, kuid ehk läheb lähipäevil korda tagasi. Vajab veidi aega, kuna peab teisel ajal magama ja seedima ja puhkama ja ...

Jääme ootama uusi seiklusi.

Kogemus on hindamatu.

Berliin (12. – 15. juuni)

Enne kodu on veel üks väike seiklus Saksamaa pealinnas. Ööbin sõprade juures, kes eelmine aasta läbi Couchsurfingu minu diivanil magasid. Väga mugav.

Lend Bangkokist oli pikk ja kurnav. Lennujaama pidin taksoga minema, sest bussijaamas pool tundi lennujaamabussi oodates hakkasin selles kahtlema. Lennukis ei saanud istet akna juurde, seega passisin keskel. Süüa sai selle 11 tunni jooksul umbes 4 korda. Tulin Air Berliniga.
Maandusin Berliinis Tegeli lennujaamas, kus ootasin pagasit üle poole tunni. Kuid mu sõber oli juba seal. Niisiis alguses oli natuke veider suhtlemist alustada, sest olime ennist vaid korra kohanud (põhimõtteliselt), Kuid saime hakkama. Ööbisin sõbra majas. Väga kena ja sõbralik perekond, ehhki Inglise keelt rääkis ema läbi raskuste. Suur suur Aitäh sellele kenale perele. Saabusin sinna reede õhtul. Ajavahe on Taimaaga 5 tundi. Samal õhtul läksime välja kusagile baari õlut jooma. Imestasin, et Saksamaal saab õlut osta juba 16 aastaselt ning tänava peal on igal teisel noorel õlupudel näpu vahel. Seda oli tõeliselt veider näha. Sest mujal sellist pilti pole kohanud. Kuid tol õhtal kohtasin ka paljusid teisi saksa noori, ja ka üks rootsi tüdruk.

Laupäevaks nad olid mulle korraldanud vaatamisväärsuste päeva. Käisin Berliini peamised Turistikohad läbi. Pilte ma ei teinud, sest ei olnud sellist õiget fotograafi tunnet. Võimas oli näha seda suurt katkist kirikut, mis keset suurlinna vaikselt pesitseb, eriti kui seda vaadata kaugusest. Berliini müür, mis täis joonistatud (kahjuks ei olnud meil ühtki joonistusvahendit kaasas, muidu oleks ka midagi kritseldanud). Kohtusin ka ühe Keenia poisiga, Kes sinna õppima on läinud. Tema rääkis ilusti inglise keeles. Ah jaa, miskipärast ei rääkinud sakslased eriti inglise keeles. Ei teagi miks. Päeva lõpuks jäin ühe teise sõbraga kahekesi, siis ta küsis, mis võiks ette võtta. Ma pakkusin välja, et vaatame, kus kodutud magavad, siis ta teadis kus neile süüa antakse, liikusime siis sinna. (Ta ükskord tahtsi sinna tööle saada, kuid see ebaõnnestus) Sain teada, et sinna annavad süüa kõik suured kaubandusketid (söögi, mis kohe kohe hakkavad halvaks minema) Ning tegelikult saavad sealt süüa kõik inimesed, kes ainult tahavad. Ning ta küsis saksa keeles, et äkki ta teab, kust võiks kodutuid leida tänava pealt, saime vastuseks, et tegelikult sellist erilist kohta ei olegi, ehhki Berliinis on 3000-7000 kodutut. Käisime veel veidi tänaval ja suundusime koju.

Pühapäevaks oli korraldatud Go Kart ralli, kuhu jõudsime päeva lõuna-ajaks. Ehhki mul oli iga hommik raske, sest ärkasin juba 6-7 hommikul, ajavahe tõttu. Kuid ralli oli päris põnev. Peale seda käisime jälle õlut joomas jõe ääres ning lõpuks läksid kõik koju, kuid mina ja mu host läksime Berliini kõrgeimasse punkti, Sealt leidsime maha jäetud restoranihoone, mis oli juba katki pekstud ja varemates, ka aed oli ümber pandud, et keegi sinna ei läheks. Kuid pugesime aiapraost sisse ja istusime seal katusel. Rääkisime igast asju, Maailmast, raamatutest, inimestest jne. Hästi tore. Peale päikeseloojangut suundusime koju ning järgmisel päeval sõitsin lennujaama, et võtta Estonian Air Tallinna.

Bangkok (11. juuni)

Eriti palju pole muutunud. Olen linnas veel ringi vaadanud ning avastanud, et siin püütakse väga väga palju turiste ninapidi tõmmata. Hästi palju on erinevaid petuskeeme. Nii et olge Valvsad. Siin ei ole Tasuta asju, tänava peal inimesed ei ole usaldusväärsed, Ehhki mõned kindlasti on. Nüüd on juba ka avastatud, et isegi lääneinimesed on kaasa haaratud, näiteks oli juhtum, kus üks prantsuse poiss aitas petjaid. Veelkord olge väga valvsad! kui peaksite Taisse tulema.
Istusin Pargis, Bangkoki esimeses pargis, lugesin raamatut, Siis Juhtus mu naljakaim jutuajamine. Mu juurde tuli üks Tai mees (keskeas, selline vanem portfell kaasas, prillid ees, suhteliselt viisakalt riides) ning hakkas mulle midagi räkima, Segases tai keeles. Vahepeal sain aru, et ta väitis, et Euroopa on nr 1 ning Tai on nr 10, ning tehes väga veenvaid liigutusi ja näogrimasse. Istus mu kõrvale maha. Ma ka inglise keeles rääkisin talle, et ma ei saa mõhkugi aru, mis sa räägid. Ta vaid naeratas iga sõna üle. Ning siis kui tema kord oli jutustada, siis mina naeratasin iga sõna üle. Ning lõpuks ta lahkus, lehvitasime ja ta kadus.
Pargis silmasin ka väga suuri sisalikke, kes seal veekogus elavad. Need elukad olid vinged, nad nagu kaklesid vees ja siis üks möödakäija ütles et nad teevad beebisid.
Hostelist sain omale 3 Singapuri sõpra. Nad nägid välja kui 18 kuid tegelikult olid 23, siis mina olen 21 kuid näen välja kui 25. Elu on ikka veider nähtus. Nad rääkisid Singlish keeles, mis on Inglise ja Mingi muu keele vahepeal. Sellest saab isegi aru, kui väga hoolikalt kuulata.


Käisin raha laiaks löömas. Suan Lum Night Bazaar – ehk üks ööturgudest Bangkokis. Kahju, et ma sellele kõige suuremalt turule minna ei saa, mis töötab ainult nädalavahetustel, kus olevat umbes 2500 väikest poekest/letti, ei tea kuidas öelda. Kuid ma sain palju asju. Ma vist ei ostnud midagi selle hinnaga, mis nemad algselt pakkusid. Kuid seda tingimist tuleb alati naerunäoga teha, siis nad on ka rõõmsamad.
Teate mis!! Arvake, mis raamatu ma leidsin hosteli vahetusraamatute laua pealt. ...
Jon Krakauer „Into The Wild“. Nüüd on see juba mu seljakotis ja pool peaaegu läbi loetud. See on hoopis detailsem, kui film.
Homme hommikul hakkan lennujaama poole liikuma, et kodu poole lennata. Pean vist ka riigist lahkumise maksu maksma. Kuid ei ole hullu, sest riiki seisenemisel ma maksu ei maksnud, sest tulin 4.juunil – päeval, mis oli viimane perioodist, mis valitsus tegi, et suurendada turismi ning turgutada Tai majandust.
Rahast rääkides, siis tuli Taisse 10 000 tai rahaga, nüüd veel viimane päev ja umbes 2000 on alles, kuid sellest vist 700 on lahkumise maks, lennujaama 150 bussiga, 320 taksoga, veel ei teagi, millega lähen, sest hosteli tädi ütles, et kui buss ei tule 30 minuti jooksul, siis võta takso. Ööbimise eest olen üldjuhul maksnud 200-250 raha, viimane öö 600, sest jäin hiljaks ja pean nüüd üksi toas olema, uues toas. Ehk siis ennist umbes 70-90 krooni öö kuid viimne on siis 240 krooni. Naljakas on nii mõelda, sest Austraalias maksin kõige eest umbes 3-7 korda rohkem. Nüüd on kõik niii odav, Kuid mis mind ootab Eestis? Mõnus elu. Olen kindel.

Bangkok (9.juuni)

Phuketist Bangkokki: väga halb, kui ei tea, kuidas asjad käivad. Phuketi bussijaam oli nii veider, sest sisenesin valest august. Siis sattusin kellegi tuuritegija peale, kes mulle 300 kohaliku rahaga pileti Surat Thani müüs. Umbes 250km bussisõitu. Ehhki oleks pidanud ostma pileti bussist, oleks umbes 100 raha odavamalt saanud, kuid mis teha. Elu õpetab. Niisiis bussisõit oli vapustav. Vaade mõnikord kaunis, mõnikord liiga palav. Bussijuht oli hull, ta sõitis keskmisel rajal möödumistel. Seega vedas, et kraavi ei sõitnud. Ehhki nägime kahte-kolme avariid selle 4 tunni jooksul. Jõudsin rongijaama. Lugesin ennist, et rongi peab reserveerima, kuid mina ei tahtnud, siis ostsin kohapealt ning ei mingeid probleeme. Passisin küll veidi kaua, sest rong jäi tunni hiljaks. Seal olid ka Budisti mugad. Siis üks nendest ajas habet. Kahe sendiga!! Võttis karva sentide vahele ja tõmbas selle kiirema liigutusega välja. AAAA!! Kuid tema ei teinud teist nägugi.
Lõpuks saabus mu rong. Maksin selle eest umbes 500 raha. Sõit 12 tundi. Magasime kõik seal rongi peaaegu pehmetel pinkidel. Päris vahva.
Saabusin Bangkokki. Jube räpane linn. Selline hoolimatus või midagi on teisiti. Aga teistmoodi, kui Euroopa linnad. Siin ka ikka pakuvad takso teenuseid, ning üks tädi pakkus noori tüdrukuid. Appi. Jõudsin siia, mul polnud jälle kaarti, seega kasutasin mälu, ja tunnet. Ja ma jõudsin just täpselt sinna, kuhu ma tahtsin. Hostelis ostsin kaks ööd, ning jäksin linna peale. Kahmasin hostelist ka linna kaardi. Siin on kõik palju suurem, kui kaardi peal tundub. Käisin niiiii palju. Kuigi midagi hämmastavat ei leidnud. Ei oska millestki nagu pilte ka teha. Kuidagi nii tühi tundub olevat.
Käisin ja käisin, šopping centerites ja Hiinalinnas, lõpuks väsisin ja metrooga tulin tagasi oma hosteli juurde. Nimi on Urban Age. Tahtsin osta ühti kivesid, mis on Tiibetis tehtud, kuid püüdsin ka sobiliku hinna saada, kui ei tulnud välja, 1000 raha oli liiga palju. Ehk homme turult leian odavamalt. Aasta on siin 2552 kui ma ei eksi. Usu järgi.
Kaubanduskeskuses kõndisin ühest poest välja ja siis üks mees – kas indialane või kusagilt sealt vahepealt ütles mulle, et ma olen õnnega koos. Ma naeratasin ja pöörasin tema poole, Ta jätkas, et mul on õnnelik nägu, järgmine kuu on sul väga palju õnne. Ma imestasin ja naeratusega tänasin teda. Kõndisime erinevates suundades lahku. Niii võimas.

Taimaa algus

Tai (saabumine ja sisse sättimine 3. juuni)

Oh õudust. Mulle siin praegu ei meeldi nii palju kui Singapuris. Phuketi Lennujaamas sain ilusti omale viisa 15. päevaks, sellega ei olnud probleeme. Kuid nagu hakkasin lennujaamast välja astuma, siis kargas kallale hunnik inimesi, kes pakub taksot kes mida iganes. Siis lõpuks ma ikkagi mõtlesin, et no mis siis ikka, küsisin ühte hostelisse ning palju sinna sõit maksab, siis otsustasin, et lähen temaga.
Jõudsime natuke sõita kui ta ajas midagi agentidest ning pööras kuhugile maja ette. Küsisin, et mis siin on, ta ütles et agendid, kes mulle odavalt öökoha leiavad. No olgu, lähen röögin nendega juttu. Hakkasid pärima, et kuhu suundun, ütlesin, et ühte hostelisse Patong beachil – sellepele väitsid nad et sellist pole olemas. Ajasin muidugi vastu, et just eila netist vaatasin, et on küll. Ta ütles, et äkki internetis on vale info, enne tsunamit või midagi. Neil seal Internetti ei olnud, ainult mingi raamat, kus olevat kõik magamiskohad, ütlesin, et see on äkki sul vana. Siis ta vihastas ja ütles et las taksojuht viib mu sinna kuhu mina tahan. Olin õnnelik. Siis taksojuht korjas kusagilt poole tee pealt ka oma tütre peale. Siis kolmekesi sõitsime Mu hosteli juurde. Ma muidugi ei teadnud, kus see on aga leidsin 5 minuti jooksul ta ülesse. Tuli välja, et praegu on halb aeg, et pole palju turiste ja reisijaid. Olen üksi neljases toas koos telekaga, ja muude vidinatega.
Kuid nüüd linnoosa uurima ja randa!


Teate kui tüütu siin tänava peal käia on? Iga teine pakub sulle midagi. Taxi Taxi!! Massage Massage!! Oi kuidas tahaksin neile valjult pahasti öelda. Kuid mis teha, kui ainuke raha sellise töö pealt tuleb. Alguses muidugi viisakalt ütlen ei ole tarvis, kuid kui juba oled 10-le ei öelnud ja ikka pakuvad sama asja järgmise nurga peal, siis kaob ära tahtmine olla 100% viisakas. Kõnnin lihtsalt mööda, ei vaata silma, ütlen ei ja kaon.
Mis siis veel. Oi kui palju on Valgeid mehi kes töllerdavad koos aasialannaga. Hmmmm... Ei uskunud et sellist asja nii palju on.
Rand on uhke, veidi prügine kuid uhke. Vesi on soe, ja kui ma ütlen soe, siis see tähendab, et isegi vees on palav olla. Lained on võimsad. Rannas käivad pinda oma veeskuutritega ja naised üritavad jutule saada, miskipärast on suurem osa keskeas naised.
Buda kujukesi ei tohi üle piiri viia.


Tai 5. juuni

Olen punane. Päike tegi oma töö. Vist kõige hullem päikesepõletus, mis mul üldse olnud on. Peaaegu terve keha. Eriti hull on nina. Riided seljas teevad valu, ning muidu on tore. Tulin Patonga beachilt ära. Bussiga, mitte taksoga. Olen Phuketi linnas. Täna eriti pole tahtmist välja minna. Just selle eilse päikese pärast. Ootan kuni õhtu saabub, siis lähen linna peale tuuritama.
Eila jõudsin ka pärast päevitust ja ookeani veidi šopata. Tingisin igast hindu, mis sain omale hea hinna peale, selle ostsin ära. Ning ülejäänud, mis ikka tundusid kallid, jätsin niisama. Mõnikord juba hakkasin lahkuma ja siis kutsus tagasi ja müüs mulle minu hinnaga.
Väga paljudel on Eesti sõpru, või isegi neil on sõpru igal pool maailmas. Eriti nendel kes ülikondi teevad ja müüvad, kutsuvad oma uhkesse väiksesse poodi ja räägivad igast asju. Lõpuks jõuavad selleni, et nemad teevad mulle täpselt minu suuruse ja kõige paremast materjalist ülikonna. Ning peamine, et odavalt – umbes 1000 krooniga. No tore, aga mul pole seda hetkel tarvis tsau. Saab odavalt ka iPhone, kuid need on mingi kohalik toodang ja ei tööta väga hästi, proovisin ühes poes, kus tuli ka üks suvaline kohalik rääkima, tal oli abi vaja viisapaberitega – tahtis sõbrale külla minna Taani.
Mis siis veel. Ahjaa ärge kunagi laske oma mehel üksi Taimaale minna. Naljaga pooleks kuid asi on tõsine. Mulle pakuti umbes kolm korda seda samust. Kõnnin tänava peal ja siis naised passivad seal kusagil ning kui nendeni jõuad siis mõni kargab kallale (väljend), mõni pakub massaži, kuid keeldun ning üritan edasi astuda, nad blokivad tee, haaravad käest, torgivad näpuga kõhtu, küsivad kuhu lähen, vastan et randa. Siis ütleb, et ta teeb seda samust minuga rannas. Ei no tänan väga. Nende naiste silmist sa õnne ei leia.
Õhtust käisin söömas rannarestoranis. Seal, kes on oma elukaaslasega või kes on kohaliku naisega. Teenindus oli hea, lainekohin oli muusika, söök maitses hästi, märkasin, et keegi eriti ei jäta tippi ning siis jätsin neile 40 raha.
Kui õhtupimeduses rannas jalutada, siis tulevad ka inimesed asju pakkuma. Kes kanepipoissi, kes õnneõhupalli. Nägin paari õhku lendamas. Ilus.

6. juuni

Miskipärast on tunne, nagu ei viitsi midagi teha. Siis istusin Arvutis natuke, vaatasin, mis mul üldse siin veel teha on. Sattusin siis Phuketi uudiste peale. Pargis on Montana osariigi Sümfoonia Orkestri kontsert. Ning Tasuta. Ei tea miks ma just täna, ning just sellise uudise leidsin. Järelikult tuleb minna. Vaatasin pargi asukoha google mapist ning üritasin selle mällu jätta. Õhtul siis tund enne algust hakkasin jalutama pargi suunas. Teepeal tekkis paar korda kahtlus, et kas on ikka õige, kuhu ma lähen. Kuid ma ei pööranud selga õigele suunale. Jõudsin kohale. Klassika on ikka klassika. Mulle meeldis väga algus ja lõpp.
Tagasi tulles aga eksisin natuke ja siis jalutasin mööda pimedaid tänavaid. Õnneks on olemas Õnn ja see tõi mu kaunilt koju.

Singapur (2-3. juuni)

Mulle meeldib. Saabusin õhtul kella 19 ajal ning siis lennujaamast sain kohe loa, et võin siin olla 90 päeva. Aga ei, võiks aga pilet juba olemas. Niisiis Lennujaam on hiiglama suur, nagu aasiale kombeks. Muidugi ka palju igasugu söögikohti ja tasuta netti. Kuid saabusin ja otsisin ise üksi rongi, millega sain linna, mul oli vaid väike pilt meeles kaardist, mis eelmine päev vaatasin, et kus hostel on.
Linna jõudes läksin rongi pealt maha ja tänaval vaatasin veidi aega ringi. Siis leidin ühe tuttava tänavanime ja hakkasin liikuma. Ning mis õnne, leidsingi hosteli ülesse, maksis palju vähem kui Austraalias. Kuna jõudsin sinna juba pimeduse hakul, siis kiiresti viskasin asjd tuppa ja liikusin linna peale. Leidsin võimatult suure turu. Kunagine Kadaka turg on selle kõrvel beebi. Peamised müügiartiklid on riided ning käekellad. Soetasin ka omale ühe. Maksis 5 singapuri dollarit. Küll lähedasemad näevad, kui vahva kella ma sain. Kuigi ma pole suurem kellakandja. Mis siis veel, kultuur on hoopis teine kui Austraalias. Inimesed on teised. Aga vägev. Läksin kusagile väiksele tänavale, mis oli täis söögikohti – kõik erinevad kuid samas sarnased. Istusin ka ise ühes maha ja tellisin nuudleid. Kuid neil seal on kindlad piirkonnad, kuhu kelle klient istuda tohib, kui valesti istud, siis nad kamandavad su õigesse kohta. Superhead nuudid olid. Söök on tõesti siin suurepärane, ning mis hinnaga! 2 dollariga, Austraalias oleks see umbes 10 dollarit. Vähemasti süüa saab hästi. Inimesed tunduvad muretud, kuid kes teab. Kindlasti on muresid ka. Nägudest on näha. Üks India mees luges rongis raamatud, milles oli peatukk „Two ways to be happier“. Inimesed on kasvult veidi pisemad, siis on natuke imelik ja suur tänava peal kõndida. Aasia riik, meistrid suurte asjade ehitamises (peamiselt majad või hooned). Hiljaõhtul urgitsevad elektroonika kallal, vaikselt oma boksis, majade sees/vahel. Kuid on palavam kui Darwinis, või umbsem on õigem sõna.
Kahju, et siin nii vähe aega veedan, nüüd olen jälle lennujaamas ootamas lendu AirAsiaga Phuketisse.

Elu on Eriline.

Mis mul veel meelde tuli, viimase päeva hommikul Austraalias oli meil hostelis kell pool üheksa tuletõrje alarm, siis pidime kõik oma tudunägudega majast välja ronima, kuid põlengut ei olnud.

2. juuni

Lahkumine Austraaliast. Tunne on nagu tunne oleks tühi. Tean, et jään mõndasid asju igatsema ning mõndasid mitte. Justkui oleks homne samasugune päev nagu kõik homsed, kuid seda ta tegelikult ongi. Kõik homsed on erilised.

Mäletan, kui kõndisin mööda uut Tallinna Lennujaama, peas igasugu mõtted, et mis saab kuid sisimas olin rahulik ja tasakaalus. Teadsin, et kõik läheb suurepäraselt – nii juhtuski. Austraalia jääb meelde kui koht kuhu alati tagasi tulla.

Täna Singapur ja homme Phuket.

31. mai

Minu viimane Mindil Sunset market sel korral. Olin seal mitu mitu tundi, seekord üksi, sest Pesa sai uued mängud. Ja talle niikuinii seal ei meeldi. Täna kuulasin palju muusikat – oli sooloartist kitarriga ning mingi kohalik bänd, kes murrab end maailma turule, nimi ei tule enam meeldegi. Kuid laulja rääkis loo. Rääkis kuidas ta sõitis rongiga Pariisi ja kohale jõudes ühes kohvikus olnud vanamehe käest küsis, et mis ta kindlasti linnas vaatama peaks. Vanake vastas, et mine kõnni linnas ringi, ära sõida bussiga ega taksoga vaid lihtsalt kõnni, siis näed ilusamaid asju.

Ma usun Kolmandasse võimalusse!

Nägin veel basseini, kus tehakse kunstlaineid. See oli sadama lähedal uues turisti-kvartalis. Ei ole suurem atraktsioon, tundus lahjavõitu.

29. mai

Oleme tagasi Darwinis. Aborigeenidega on hüvasti jäetud ja nende olemine ja kultuur mälu kuhugile soppi visatud. See oli ikka veider koht, nii teistmoodi kuid mitte niipalju kui alguses ette kujutasin.
Avastasin, et siin maksu tagasi saamine on pikk ja keeruline paberite tagaotsimine ja täitmine. Pidin Jenolani helistama ja nad püüavad mulle vajalikud paberid esmaspäevaks ära saata. Siit saan ka vist Esmaspäeval veel infot, mis mul maksutagastuse jaoks tarvis. On palju lihtsam, kui kohe töölt lahkudes omale kõik vajalikud paberid tööandja käest küsid. Eks ikka kogemused õpetavad. Järgmine kord juba tean, mis ja kuidas teha. Nüüd on ees nädalavahetus, mis tuleb kuidagi sisustada ning esmapäeval asjad korda ning siis tuld.
Eile õhtul käisime vaatamas kino – „Night at the Museum 2“ Ning mis mulle kõige rohkem meeldis oli Esimene Naine, kes lendas üle Atlandi ookeani. Tema seiklusrikas olemine ja veel suurem tahtmine sellest osa saada. Minu lemmik naine, kui filmitegelane, päriselus ma ei tea.

Mul on Kodutee selge. Leidsin kõik vajaminevad piletid üles ja omastasin need.

Nüüd on veel vaja palju pabereid täita, et mõned asjad tasa teha.

15. juunil saabun kodu.

25. mai

Draama, hommikul oli jube olla. Pea, süda ja kõht pahad. Tunne kui oksendaks pool elu välja. Kuid peaaegu. Niiviisi, passisin terve päeva voodis, närisin õhtul kuivikuid ja jõin teed. See on ka ainuke söök, mis täna sõin. Vahepeal oli vahva olla – kõik valutab ja seina peal olevad jooned hakkasid ise liikuma, läksid suuremaks ja väiksemaks. Ehk on juba hommikul parem.

21. mai

Vahetustega töö. Minu kord tuleb umbes täpselt 45 minuti pärast. Lõuna on söödud, ning olen minekuks valmis. Ehhki ma juba aiman mis mind ees ootab. Ma arvan, et ma näen tulevikku, sest iga päev on sama rutiin. Tegelt varastasin selle mõtte filmist Wanted, efektirohke film. Jah olen siin olles vägagi palju filme näinud, sest erilist muud tegevust siin ei leia. Vahepeal käin ka jooksmas seal punastel teedel.
Töö on ikka nii kahjulik inimestele. See muudab neid...
Aga muidu on tore, mõni naine on päris hea huumorisoonega, naerame, kui leiame rösteri vahelt (selline kaks raudplaati üksteise peal, kuhu vahele võileibu paned) mustaks kõrbenud juustuvõileibu – või kui ma toon kastiga kokteiliviinereid, sellest ma muidugi aru ei saanud, miks see naljakas oli.
Ükspäev suri kusagil kommuunis keegi. Pood ja Take Away pandi kinni pooleks tunniks. Koguneti kusagile maja juurde ja räägiti, kes suri, ja siis nad klõpsisid puupulki kokku, see on muusika tegelikult, ja mitte mingi suvalise puu pulgad vaid mingi eriline. Ning kui surnu on kellegile väga lähedane, siis ka suitsetatakse pood ära, ehk aetakse hing koju, et ta segama ei hakkaks. Ning pärast seda, ei tohi keegi surnu nime suhu võtta, isegi ei tohi öelda asju, mis ta nime meenutavad. Ta on läinud, unustatud. Nii ongi õigem, ma usun.
Üksõhtu ründasid meid ka lapsed, kui töölt tulime, panime alarmi peale ja lukustasime uksed. Siis väravate juures tuli parv lapsi ja hakkasid pärima igast asju, et neile kommi annaksime või mida iganes, mida meil on. Meile juba varemalt öeldi, et kui midagi kunagi neile anname, siis ei jäta nad meid kunagi rahule, siis pidime neile seletama, et meil ei ole miskit. Nad käivad vist kristlikus koolis, ajasid midagi jumalast, et ta näeb. Jah, see oli suhteliselt jube. Kuid see juhtus vaid korra.

Lake Evella Aborigeenide kommuun.

6.mai

Eile oli saabumine. Sõitsime Darwinist pisema lennukiga Manangirasse, või kusagile, seal lasime inimesi maha või no nad tegelikult ise läksid, ning võtsime uued peale, sealt edasi oli lennuk juba tühjem. Jõudsime Elcho Islandile. Need mõlemad kohad olid Kommuunid ja väga vinged. Lennujaam on vaid pisike tükike asfalti, mille kõrval terminaliks väike majake. Elcho Islandilt istusime ümber veel pisemasse minilennukisse, kus olime vaid mina, Pesa ja piloot. Tõusime värisevalt õhku ja lendasime suhteliselt maa lähedalt, oli kõike vägevat näha, punaseid teid, isegi jalakäijate radu metsas, mida muidugi palju ei ole, mõni/paar on. Maandusime väiksele lennujaamale, kus ei olegi terminali kui kohta, kus saab lennuaegu või pagasit anda, või midagi sellist. Tundub huvitav.
Vastu tuli meile auto. Millel on kaks kohta, ainult kõrvalistuja uks töötab, seega istusime seal kolekesi paar minutit, kuni jõudsime oma töökohta. Pood. Kõik tundus nii imelik, räägiti, et Aborigeenid on sellised juhmakad, aeglased ja ei mõista palju inglise keelt. Kuid siia saabudes nägin, et nad töötavad poes müüjatena, teevad süüa, panevad jalgrattaid kokku. Naljakas natuke.
Esimene tööpäev: Veider, sest ei osanud midagi teha, Me täpseid tööülesandeid ei tea. Me oleme Supervisors, ei tea, kuidas seda eesti keelde tõlkida. Töötame Take Away poole peal, Aitame aborigeene küpsetada liha, ning hoida Take Away poolt töökorras, ning lahendada sellega seoses probleeme, Imelik kuid eesmärk on aborigeenid tööle saada, ehk, siis palume neid teha asju, näiteks poistel külmkappi täita jookidega, ning tüdrukud teeksid võileibu või muud süüa. Meie ei müü midagi, müüjad on kõik aborigeenid, kuid meie aitame neil pärast kokku arvutada raha ja muud jamad. Rääkisime ka 5.mai õhtul paariga, kelle asemel me töötame, nad läksid puhkusele kolmeks nädalaks. Kuulsime põnevaid ja huvitavaid asju ja lugusid.
Kõige veidram on, et kõige rohkem müüme kana, pesupulbrit, piimapulbrit ning kahjuks coca colat, nad väidavad, et see on must kuld, Hahh, rumalukesed, miks nad küll nii lääneellu on sattunud. Ehhki just me müüme kõike, kuid coca ja muud nn kahjulikud ained on kord kallimad, kui muud tervislikumad, kuid kõik on veidi kallimad, sest siia transport on raskem, kui tavaliselt. Umbes 800 aborigeeni ning 50 valget, õpetajad, politsei, pood. Väike kohake järve ääres. Palju hulkuvaid koeri, sest riik maksab neile, kui neil on koer.
Elame puhkama läinud paari väikses majakeses. Kolm tuba, telekas, suur külmik, dvd-d, kliimamasin igas toas... Singapuri sipelgad, suured konnad ning igasugu sisalikud.


9. mai
Kell on 1:00 laupäeva varahommik. Lõppes just film, mis rääkis Brasiilias rändavatest noortest, kes tahtsid seiklust ja nad said selle, kuid oma kolme sõbra elu eest. Organidoonorlus on mujal maailmas rohkesti hinnatud.
Töö on ikkagi suhteliselt igav. No kui teha midagi on, siis on huvitav. Algab kell 7:15 äratusega ja 8:00 tööga, lõppeb umbes 19-20:00 ajal õhtul, vahepeal 3 tunnine pausike. L ja P algab töö 11:30 ja lõpp on samal ajal, mis tavaliselt. Täna rääkisin ühe müüja tädiga, küsis kust ma pärit olen, siis seleta Aborigeenile kus Eesti on. Ta teadis Euroopat ja et see on teisel pool maakera. Siis ta rääkis sellest oma sõpradele ka. Kommuunis on kuus footy(austraalia jalgpall) meeskonda ning täna oli mäng. Poes ei olnud kedagi mängu ajal, kuid kui mäng lõppes, siis voolasid kõik tuppa ostlema. Täna sain teada, et kui pood kell 17:00 kini pannakse siis pean suitsukasti tooma Take Away-sse. Ise tulin sellele järeldusele. Arenen. Huvitav on ka see, et siin käivad kalal nii õngedega kui ka odadega, mida kasutasid nende esi-esivanemad jne kuni aegade alguseni, või Dreaminguteni. Wäwa [vaava], ehk siis vend. Uhke on olla umbes 800 inimese vend. Kuid eks see ole tegelikult tõsi, mingitviisi oleme ju kõik vennad-õed. Kui käisime Darwinis jalanõusi ostlemas, siis ühistranspordis ühes peatuses tahtis tulla peale üks aborigeenist vanem allakäinud (välimuse järgi) meesterahvas, kellel oli kaasas paber, mis tõestab, et ta saab pussiga soodsamalt sõita, kuid tal ei olnud kahjuks raha kaasas, siis teine nn vend istus juhtumisi just üke juures ja mõistis mis lahti, otsekohe tõusis ja küsis palju pilet maksab, maksis ja mõlemad sõitsid rahus edasi. Nii ka poes, peaaegu: Kui esimesel pole toidukaardil või kusagil raha, siis küsib, kas järgmine saab tema eest maksta, kui saab, siis makstakse. Lapsed saavad alati, mis nad tahavad. Üldjuhul on nad vägagi ausad. Kuid võtavad kõike sõna-sõnalt, räägiti üks juhtum: kui paluti aborigeenipoistel treileril olev prügi viia kusagile ja ära põletada (inglise keelest otsetõlkes: ...võtke see treiler koos prügiga ja põletage ära...) nii nad tegid, ning pärast segaduses tulid küsima, miks nad treileri pidid ära põletama, koos prügiga muidugi. Nad on kavalad.
Ning mis õnnistus, siin ikkagi on Internet, poekontoris, mida võime iga kell kasutada, kuid ei tea, kas tasub ära.


10. mai

Tegelikult oleme Take Away Managerid, ehk siis meie töö on teha võimalikult vähe, no on mõningad asjad, mida peame tegema, kuid need on minimaalsed. Vaatama, kas köögi külmikus on piisavalt kana, aitama probleemidega, aitama raha lugeda, avama ja lukustama. Ülejäänu ongi kõige raskem, teiste käskimine, hea sõnaga palumine, see on niiiii raske. Tee seda Tee toda. Südametunnistus valutab. Kuid terve meie tänapäevane maailm on niiviisi üles ehitatud, Ning Mina, vaene inimene, olen seda siin kõike avastamas, kogemas. Loomulikult oli mul juba ennist pilt sellest olemas, kuid nüüd, kui ise olen käskija, siis on pilt hoopis teine. On veel palju pisemaid ja suuremaid asju, mis teevad selle siin raskemaks/kergemaks. Pesa ütles, et see näeb CV peal hea välja. OK..


11. mai

Palav. Käisin siin ka jooksmas. Mööda punast maad. Punane muld. Minust pikemad termiidiliiva tornid metsas. Suured pühvlijäljed munases mullas. Ning vältida päikest, tuline, aga seiklusrikas.
Küla on väike, kuid huvitav. Palju on koeri, alguses alustasin jooksu külas, kus mitmed koerad mulle karjudes järgnesid. Küla on ka räpane, palju on prügi laiali, palju on koerte pärast, sest need tirivad kõik prügikastid laiali. Kuulsin, et siin on üks päev, kus kõik koristavad linna...küla...kommuuni, ei tea kuidas seda kohta kutsuda. Inimesed siin on sõbralikud, õpetavad meile keelt, mis on lihtne, kuid antud juhul raske meelde jätta.
Meil on majas ka üks didgeridoo, mida ma täna mängisin. Ma olen juba nagu Päris.
Kaks nädalat veel.

Nhämirr nhe, manymak? - Yo. Manymak ŋarra.
How are you, ok? - Yes, I am ok.

4. mai

L2hen homme 3. n2dalaks NT Aborigeenidega toole. Siin pole t2pit2hti. Ning sellel ajal pole postitusi oodata.

K6ike Kaunist ja Ilusat Kevadet.

1. mai

Kirjutasin kirja, mis sisaldas lõiku:

Mis veel, Miskipärast tulid mulle meelde sina, kui eile käisin Darwinis ühel nn turul. Las ma proovin seda kirjeldada, mis seal oli.
Seda turgu nimetatakse Mindil Beach Market-iks. See toimub ainult kuival hooajal. Igal neljapäeva ja pühapäeva õhtul. Kõndisime sinna, inimesi tuli vastu ja ka meil oli kaaslasi, kes meiega ühes suunas ranna poole tulid. Juba eemalt oli näha tulesid, telke, autosid ning kuulda inimmassi suminat, kitarrimängu ning aborigeenide muusikat. Ranna ääres on park, mida läbivad mõned teed, nende teede ääred on marketi ajal telke ja karavane täis, nad müüvad kõike. Palju on süüa, naturaalseid ehteid ja riideid. Rohuplati ääres oli väike lava, kus laulis noor naine oma kitarri ning sõprade viiuli ja klaveri saatel. Rohuplatsil oli inimesi istumas ja pikutas, kuulamas ja kaaslasega jutustamas, kellegi kaisus lamamas või lastega mängimas. 50 meetrit seljapool on kohisemas meri, mida kahjuks küll inimsumina tõttu ei kuulnud. Seisin seal rohuplatsil ning Sina tulid meelde. Ehk oli see märk, et pean sulle selle edasi andma.

27. aprill

Olen selle mõnusa kliimaga juba leppinud. Käin jooksmas õhtuti ja seisma jäädes olen läbimärg. Maakeeli higine. Proovin ka päevas mõned korrad basseinis käia, ehhki seal on vist ka suhteliselt sama temperatuur mis õhus, veidike madalam.
Otsime tööd. Käisime kolm agentuuri läbi, isegi ühel vestlusel. Ning see vestlus läks vägagi hästi. Kuid täna on May day, ehk siis punane päev kalendris, siis ei ole kõnet oodata. Kuid jah, igal pool paberite täitmist ja rääkimist. Mõni kuri tädi ütleb, et kaks kuud restoranis tööd kelnerina ei garanteeri, et te oskate kolme taldrikut kanda. Hah, no olgu siis, kui sa paremini tead, mida Mina oskan ja mida mitte. Aga ega midagi, liigume edasi. Vestlusel käisime ühe töö asjus, mis on täielikult eraldatud muust maailmast, aborigeenide kommuun. Töö pidi lihtne olema – teha neile süüa ja vaadata, et nad lollusi ei teeks. See algab 5. mail. Ehk natuke on aega niisama aega surnuks lüüa.

Räägin ka oma nägemusest siin Alkoholi ja narkootikumide tarbimisest ja kui tolerantne selle vastu ollakse. Käisime tööagentuuris ja seal täitsime pabereid. Mingi paber oli ka reeglitest alkoholi ja narkootikumide tarbimisest. Et põhimõtteliselt on nad kõik sellest teadlikud, et inimesed tarbivad neid, nagu loomulik asi. Ehk siis ütles meile, et võime reede õhtul ja laupeval tarbida midaiganes soovime, kuid, et jätaksime pühapeva taasumiseks ja et tööle mitte mingil juhul täispeaga või uimas ei ilmuks. Ning tööpäevadel võime peale tööd ka paar õlut juua, et see ei ole suur probleem. Appi! See kõik oli nagu Loomulik asi. On looulik, kui inimesed siin kasutavad mingeid Narkootikume ja joovad suurtes kogustes alkoholi. Selle vastu ollakse nii tolerantne. Seda ma märkasin juba varem, kui töötasime Jenolanis. Kuhu ma sattunud olen.
Vähemalt RSA (Responsible Service of Alcohol) püüab selle vastu olla. Kuid ehk on sellest isegi kasu - kuigi mina seda ei näe, ma pole palju kohanud neid, keda ei huvita uimastid.
Ning nägin ka tee ääres märki, millel oli kiri „Slow Down Stupid“ ja kole avarii pilt.

22.04

Ei miskit üllatust, pikutasime terve öö lennujaama pinkidel. Mu põlved teevad ikka kuratlikku valu sellest mediteerimisest, kuid sain seal magatud – diagonaalselt kahe inimese diivani moodi pingil, jalad üle seljatoe ja peaga toetamas oma kotile. Peaaegu öö läbi oli seal sagimist, hommikul siis kui uni kadunud, jäi veidi vaiksemaks.
Nüüd oleme Darwini linnas. Oi kui Soe siin on. Võiks öelda et kuum isegi. Teed kaks sammu ja üleni higine. Otsime tööd, sest Pesa on minu kulul elanud juba Uus-Meremaast saati. Kui õnneks läheb saame ehk juba järgneval nädalal töö. Kuid kes teab.

21.04

Brisbane Domestic Airport. Ootame lendu Darwinisse. Arvatavasti magame seal lennujaamas. Jõuame sinna pärast kella 1:00 öösel. Kuid tahan edasi anda paar asja, mis täna tegin ja leidsin.

Transit Centeris nägin kuidas vanal mehel kukkus 2 dollariline kopikas maha, miskipärast astusin veel 2 sammu teises suunas, ning pöörasin ümber ja võtsin sendi ülesse – ulatasin vanale mehele. Ta tänas mind.
Olime raamatuogus Internetis. Seal meie ees istusid aasia inimesed ja siis üks tõstis oma arvuti ülesse et saata veebikaameraga video sõbrale, näidates kus ta on. Kui kaamera pööras minu poole siis ma naeratasin ja lehvitasin kellegile teisel pool kaamerat. Too, kes arvuti tõstis, tema ei näinud, et ma lehvitasin.

Miskipärast oli Postimees.ee-s täna lugu lennujaamadest ja nendes magamisest. Sealt leidsin lingi kus on üle 5800 lennujaama üle maailma (Tallinna ei ole) ning vaatasin, et Singapore-i lennujaamas on kõige paremad tingimused öö veetmiseks. Helsinki oli 5.

Ootan lendu Royksopp kumisedes kõrvus.

Vipassana 10 päevane kursus.

Märksõnad, mis leidsin meeste poole pealt jalutusmetsast: Start again, top of the head, house of pain, keep equanimous.

Kuulsime Pesa isa tuttavalt, et toimub selline kena kursus. Vaikuse ja meditatsiooni kursus. Tahtsime seda teha Uus-meremaal, kuid aeg ei sobinud hästi. Siis leidsime kohe, et ka Austraalias tehakse seda mitmes kohas. Niisiis panime end kirja. Nimeks on Vipassana Meditation. Mida õpetab India mees Goenka. Naljakas vend.

Vaikus ja Mediteerimine oli peamine tegevus 10 päeva. Saabumise õhtul algas Noble Silence mis tähendab, et rääkida võib ainult õpetajatega, mitte kellegagi teisega, kirjutada ei tohi, muusika, kunst, sport jne kõik oli keelatud. Ainult jalutada võisime. Naised ja mehed eraldi.

Hommikul kell 4 kongi hääle peale silmi avades algas kõik. Esimesed meditatsioonid olid päris huvitavad, sain mõtetest jagu, keskendudes vaid hingamisele. Tavalisele normaalsele hingamisele. Nii ta edasi läks. Iga päev 11 tundi päevas mediteerimist. 5,5 tundi magamist. Valu algas 5. päevast, kui pidime oma matikeste peal tund aega liigutamata istuma, päevas 3 korda. Õhtased olid alati kõige valusamad. Kui ma India mehe juttu õigesti mõistsin, siis õppisime ära sama meditatsiooni, mis aitas Buddhal valgustatuks saada. Võimas.

Kuigi ma tegin ka oma valikuid, vahepeal magasin kauem, kuni 6:30-ni. Ning isegi vahepeal lasin oma mõtetel vabalt lennata, sest ma ei saanud meditatsiooniga hakkama.

Mis ma kogesin?
Ma ei oska kogu seda meditatsiooni tehnikat siin kirja panna, ehk see pole isegi kasulik. Ehk vokaalsel tasandil seda oskaksin seletada, kui mitte siin. Sain metsikult aega, et mõelda asjade üle. Avastasin, et olen jätnud väga palju lahtisi otsi oma elus. Leidsin ka mõnedele lahenduse. Ärge minult imesid oodake aga loodan, et maailm mind jälle alla ei neela enne kui jõuan mõne sõlme teha.

Leidsin ka palju asju mille peale mõelda rohkem, kui tekivad teatud olukorrad, kui kohtan inimesi, kui olen üksi jne. Avastasin, et inimese nn mõistus ja keha on huvitav, kuid seda on ka muu maailm, see mis mind ümbritseb ja mõjutab ning mis peamine, kuidas seda kõike jälgida ja teadlik sellest olla.

Kuna pidi ainult vaikuses elama kogu selle 10 päeva, siis hakkad igasugu asju nägema. Näiteks ühel hommikul oli kahe palmipuu vahele ämblikupoiss ehitanud supersuure võrgu. Niisiis tuleb üks mees ja kõnnib pilk maas otse peaga sinna sisse. Sellest ta läbi ei tungi vaid vaikselt tagurdab tagasi, tirides oma juukseid ja otsaesist kleepuvast võrgust välja. Lõpuks see tal õnnestub ja läheb teiselt poolt puud. Kõik see muidugi totaalses vaikuses, ei ühtki sõna ega häält. Isegi mitte kehakeelt.

Kogesin ka 10 päevast taimetoitlust. Ei olnud hull, isegi meeldiv. Kuigi vahepeal ei olnud õrna aimugi, mis ma söön.

Teadsin seda ka juba varem kuid nüüd sain tõelise elamuse. Oli aega ja mõte lendas. Miskipärast ka spordi peale. Kujutasin ette kõiki alasid seitsmevõistluses, kuidas miski lihas peaks liikuma ning kuidas keha toimima. 1500 m jooksu ajal, kui inimesed hakkasid karjuma, et viimane ring, siis mu süda hakkas puperdama, ehhki ma istusin seal matil juba 30 min liigutamata, kuid mu süda klopsis kui segane.

Tänupalve
Suured tänud Martinile ja Pesale. Martini käest kuulsin filmi „Oldboy“ ning selle filmi sain Pesa kõvaketta pealt. See film aitas mul valuga toime tulla. Istusin seal valu alates istmikust kuni varvasteni välja (mõni naine väitis et see valu on võrreldav sünnitamisega) siis tuli see film ja lause meelde ning korrutasin seda omale endal silmad kinni ja nägu naerul „Smile and the world smiles back.“ Aga valus oli ikkagi.

Küsimused ja kõhklused.
Näiteks: Goenka väitis, et see on ainuke viis saada lahti kõikidest kannatustest, mis on sinu sisse kogunenud. Kas see ikka on nii, ehk on veel neid viise. Raskemaid või kergemaid. Olen mõtlev ja teadmisega, et avastada on veel palju palju.

May the all beings be happy! – oli tema õnnelik lause, mida ta korrutas ja korrutas. Üks selle aluseid on, et ei tohi tappa ühtegi being-it. Ning nad on taimetoitlased. Ning tapmine on loodusseaduse vastu. (Inimene ei tohiks hakata vastu loodusseadusele). Kuid nad on kõik taimetoitlased. Mis on being, kas ainult need, mis suudavad natukenegi mõelda (kaasaarvatud instinktid), kuns isegi sääski ei tohtinud tappa. Kas taimed ja seened ning need ilusad kaunid puud ei ole beings?

Väidetavalt õpetab ta seda, mida avastas ja arendas Buddha. Kuid Buddha oli väga väga kaua aega tagasi. Ning just tema läbi generatsioonide õpitud ja edasi antud õpetusega räägib ja õpetab Buddha õpetust. Ehk tõesti see on nii.

Ning peamine: See õpetus õpetab elama joonel koos loodusseadusega. Kõik muutub. Sa saad teadlikuks, et õnn muutub kunagi ning ka kurbus muutub kunagi. Aga Alati muutub. Intellektuaalsel levelil on seda kerge uskuda, kuid meie saime seda omal nahal tunda ning õpetuse selle tundmiseks. Siis hakkasim mõtlema. Kas ma ikka tahan sellist elu. Ilma suure rõõmuta ja ilma suure kurbuseta. Ma arvan, et ma ei tea, mis on tugev depressioon ning kurbus ja ega ma ei tea mis on imeline õnnetunne lennates pilvedel, Kindlasti olen neid kohanud kuid usun, et on kuhu püüelda. Omaette olles mõtlesin, et see kindlasti muudab elu kergemaks, ning lõpppunkt ehk finish on elu nagu Buddhal. Kuid selleks läheb kindlasti aega, ehk aastaid või isegi eluaegu. Ning mina hetkel sinna jõuda ei soovi. Tahtmine on vaid rohkem silmi avada ja rohkem tunda.

Miskipärast oli tunne, et need põhimõtted, mis ka sellel õpetusel on, on mul alati meeles olnud, olen nende järgi püüdnud oma elu sättida. Ei tapa, ei varasta, ei seo ennast seksuaalselt valesti, ei kasuta valet kõneviisi ning ei kasuta mitte ühtki uimastit. Siin on muidugi vaidlemist palju, kuid mu sõbrad, kes mind teavad juba kaua kaua – nemad oskavad sellele vastata, kas see on nii olnud või mitte. Kas ma usun Karmasse? Võib-olla. See kõik tundub nii ebalik (ma mõtlen mis see sõna tähendab, ehk on õige sõna).

Oli palju erinevaid inimesi. Kellele meeldis, kellele mitte. Kes põgenes esimesel päeval, kes eelviimasel. Vabandusi leiti mitmeid. Kui aus olen, siis ootasin ka Pesa märguannet 5. päeval, et lähme, kuid seda ei tulnud. Ning olen õnnelik, et see jäi vaid vibratsiooniks kusagile korraks.

Päevakava ning muu info leiate siit lehelt. http://www.dhamma.org/

Pilte seal teha ei tohtinud, siis kasutasin oma silmi, kuid leidsin Internetist ka paar pisikest pilti kohast, kus me olime.

Kuss-Kuss: „Tundub nagu kõik muutuks, kuid tegelikult ei muutu midagi.“
Mina: „Ei ei, vastupidi: Tundub et midagi ei muutu, kuid tegelikult muutub kõik.“

03.04

Brisbane oli minu jaoks liiga suur ja liiga tihe. Sealt sõitsime minu otsustamise peale rongi ja bussiga Hervey bay-sse. Rand on põhimõtteliselt 200 m kaugusel. Selja suutsin juba punaseks päevitada, kuid ei ole hullu, kasutan rohkem päikesekreemi järgmine kord. Rannas me mängisime palli, ostsin palli, mis põrkab vee peal, selline väike ja oranž. Muidu ööbime ilusas kohas – bassein, võrkkiiged, palav ilm, hea hommikusöök. Käin õhtutel jooksmas liiva peal ning jälgin päikeseloojanguid.

Paulo – „Like the Flowing River“, on mu järgmine raamat.

Maailmast, mida kohanud olen:

Varahommikune lennusõit Aucklandist Brisbane-i. Õhkutõus kell 6:20 hommikul. Õnneks oli mul koht akna ääres. Kuidas Aucklandi öised tuled seal kauguses kumasid. Kuidas kõrgemale tõustes päikene hakkas kaugelt paistma, muutes kõik oma ümber punaseks, roosaks, oranžiks, kollaseks. Mäed mis ümberringi paistsid olid tehtud lumivalgest pilvest, mis punakalt kumasid ka päikese juures. Hõljuvate mägede vahelt paistis Tumesinine veelombike, mille lõppu ei ole näha. Vahel on jah päikesetõus palju rohkem väärt.

Olles Aucklandi/Brisbane/Sydney/Melbourne/... linnas. Inimesed on kui vesi ning tänavad jõed, alati muutub, liigub. Ja paljud neist jätavad midagi maha. See on mõnikord nähtav, mõnikord nähtamatu. Kuuled kõike, isegi seda mida enam ei ole. Otsid ikka rahu ja vaikust kusagilt rohu seest, kus kasvavad puud, puhub tuul, lõhnab kenasti. Miskipärast sulandud sellesse, mida näed/tunned. Hirmu, rahusse, närvilisusse ning loomulikult ka Armastusse.

Sõidad rongiga. Peatus läheneb ühel poole teed, ning seal hakkab peatuma kõrvalrajal sõitev rong. Jõuad teise rongi kõrvale ning jälgid naeratusega kõiki inimesi, kes kõrvalrongis istuvad. Ega sa üksi ei ole. Teisest naeratavad sulle vastu ilusad inimesed. Ning lehvitame üksteisele. Rongid lahkuvad üksteise seltskonnast, rõõm inimeste silmis ja suul.
Ostes bussipiletit. Seisan järjekorras. Märkan teises järjekorras pisikest last, kes mugavalt istus oma kärus. Ta vaatab otse mulle silma. Teen talle suure naerunäo. Ning ega temagi kehvem pole, naerab mulle armsasti vastu.

Õhtul, kui ma jooksmas olen, näen ma palju palju värve. Liikudes päikese poole, mis vaikselt alla poole vajub. Muundub ta tume oranžiks, mida übritsevad tumedad pilved. Kiired säravad läbi piveaukude. Pöörates end ümber, on mõnikord isegi rohkem imelisem, kui päike, mis upub ookeani. Seal on värvid. On Vikerkaar ilma vihmata. Pole õiget järjekorda, vaid seletamatud virkad värvid, pehmelt muutudes ookeanist metsaks ja metsast pilveks ning pilvest taevaks.

Elu on Maagiline.

Brisbane (30.03)

Raske öelda, et kas magasin või mitte. Hääletasime eile Aucklandi ning otsustasime järgneval päeval (täna) tagasi Austraaliasse lennata. Niisiis istusime maha ja ostsin kaks piletit Brisbane-i. Air New Zealandiga. Ning lend väljus kell 6:20 hommikul, seega üritasin 12 ajal öösel magama minna, kuid oli liialt palav, tõmblesin voodis niikaua kuni Pesa mulle ütles, et kell on 2:10 – seejärel käisin kiirelt pesemas ja pakkisin viimased asjad. Kell 3:00 sõitsime bussiga lennujaama. Muidugi oli jälle mingeid probleeme, kuid kõik lahendus ilusti. 3,5 tundi lendamist ning kell 7:30 kohaliku aja järgi hommikul olime Austraalias. Brisbane-is pesi toll meie telgi ära, siis kuivatasime seda seal umbes 10 min. See oli naljakas.

Taupo (28.03)

Wellingtonist sõitsime välja. Bussiga ning häälega. Sihtpunktiks Taupo. Peaaegu et nagu minu nimigi. Ning keegi ütles et mul on Mauri nimi. Igatahes..
Käisime jälle jalutamas. Päevane tripp „Tongariro Alpine Crossing“. Öeldakse, et parim Uus-meremaa päevane jalutamine. Kuid mis siis juhtus? Läksime hommikul 7.10 bussiga vulkaani jalamile. Hommikul pimedas nägin veel paari tähte hosteli juures. Jõudsime jalamile ja hakkasime jalutama. Siis... ei ei vulkaan ei hakanud purskama. Hoopis hullem – vihma hakkas sadama. 4 tundi vihma käes jalutamist. Ja mitte ainult – ühtki ilusat pilti ei saanud nendest kaunitest vaadetest või vulkaanidest sest pilv oli otse meie peal, tuul puhus kõvasti külma, riided olid läbimärjad, ma muidugi lühikeste pükstega ning jalad tahtsid pooleks külmuda kuid ma kordasin peas „seisma ei tohi jääda, liigu, kasvõi rooma“ see aitas. Kuid silmasime teepeal sügavaid kraatreid, helesiniseid pisikesi järvekesi, kuumaauru pragusid maa sees, ning sooje kive saime katsuda. Aga jah parim jalutuskäik siin pool ja siis kõige halvem ilm, mis üldse olla saab mägedes ronides.
Hääletades edasi.

Te Papa, Wellington (26.03)

Kunstimuuseum. Suur keeruline hoone, nagu Eesti Kumu. Kuid palju põnevam. Ei teagi miks, aga kõik välismaa muuseumid tunduvad kuidagi atraktiivsemad. Niisiis veetsime seal umbkaudu 6 tundi. Meeletult informatsiooni sihukese väikese ajaga. Mis seal siis on? Maailma suurim kalmaar, mis üldse nähtud – 4,5 m pikkuse kehaga. Väga palju Uus-meremaa loomadest, taimedest, lindudest, kaladest. Saime teada, et siin on peaaegu iga päev kusagil maavärin. Oli ka ehitatud simulatsioon värinast – majake, mis värises. Natuke botaanikaaeda. Moneti ning impressionistide näitus. Ning väga palju ajaloost. Kunagi oli 85% sellest maast kaetud metsaga ja inimeste tuleku tagajärjel on see kahanenud 25%. Kui Maurid olid end siia maale elama sättinud ja tuli valge mees siis ta ostis terve maa ära aastatel 1840-1864. Ning lubati tumedatele väga palju reserve, mida nad kunagi ei saanud. Mauri rahvad muutusid kurvaks ja kirjutasid kirja Inglismaale kuningannale, kus oli kirjas „...valge nahk saagu võrdseks tumeda nahaga...“ Nüüd austatakse Mauride kultuuri palju rohkem, ehhki on see suhteliselt välja suretatud ning seda vaid näidatakse turistidele. Õnneks on ka organisatsioone, kes püüavad seda taastada. Muuseumis nägin veel lühifilmidest koosnevat fühifilmi „My Place“. See rääkis erinevatest inimestest, kes on siin Uus-meremaal leidnud selle Erilise koha, kus neil on hea. Lõbus ja inspireeriv film.
Ah jaa... oleme põhja saarel pealinnas Wellingtonis.

24.03

Bussisõidud on üpriski lahedad, kui juht räägib lugusid või siis teeme peatusi, et näha loodust. Eile oli pikk sõit mööda west coasti ülesse põhja poole. Vahepeal vaatasime pannkoogikive ning ookeanivaade oli kaunis. Hokitikast läbi Greymouthi ning Westpordi Nelsonisse, mis näeb aastas kõige rohkem päikest Uus-meremaal. Seal olid meie saabudes kõik hostelid rahvast täis, seega seadsime sammud telkimisplatsile. Külm öö ning seejärel hommikul Informatsiooni keskusest bookisime omale piletid Pictonisse ja sealt praamiga Wellingtoni. Kõige rohkem närib hetkel see, et Abel Tasmani Rahvuspark jäi nägematta. Kuid mis seal ikka, tuleb midagi ka järgmiseks korraks jätta.

22.03

22.03
Hetkel oleme Hokitika-s. Ikka lõuna saarel. Kuid liigume põhja suunas. Siia linna tulime häälega. Pesale ei meeldi hääletada, seega hääletasin ise umbes 1,5 tundi Franz Josef-is. Seal pole üldse lihtne hääletada. Kedagi eriti ei sõida peale turistide. Kuid lõpuks ühed prantslased võtsid meid peale. Hokitika on nn rohelise kivi sünnilinn. Kuid muidu ei ole siin mitte midagi muud. Oleme siin sest buss läheb alles homme päeval edasi.
Kuid Peamine teema oleks siiski Franz Josef. Seal lähedal on kohe suured mäed ning lumi ja suur Jääväli, mis vajub umbes 2-5 m päevas allapoole, kuid see sulab ka suhteliselt kiiresti. Sinna pealeminek on ohtlik, nagu nad räägivad aga kuulsime inglise tüdrukute käest, et päevatuur on ilgelt vahva, bookisime selle ära ja käisime seal peal turnimas. Maailmas on vaid kaks kohta, kus jää niiviisi alla voolab otse vihmametsa. Üks siin Uus-meremaal ning teine pidi olema Argentiinas. Seal ronides hakkas isegi päris külm. Käisime giidil sabas ja saime omale veekindlad saapad, vihmajope, kindad ja peaaegu ilusa ilma. Litsusime end läbi kahe jäätüki vahelt, saades üleni märjaks sest jää sulab ja tilgub koguaeg. Kuid muidu ei olnud eriline elamus, sest pidi kõike reeglite järgi tegema ning enda loovust ei tohtinud kasutada. Fotoka aku sai ka tühjaks.

Kepler Track (15.03-18.03)

15.03

Eile jõudsime Te Anau-sse. Jällegi üks turistilõks, peaaegu. Täna alustasime esimese matkaraja läbimist. Nimeks on sellel Kepler Track, see on 60 km pikk ning läbib Fiordlandi loodusparki. Täna oli lihtne päev, 8.9 km linnast esimesse telkimisplatsi. Registreerides sellele rajale tuli neile öelda, kas Ema teab, et me siin rajale läheme? No veel ei tea. Kuid ehk varsti teab. Siis andsin Koduse numbri, et kui midagi juhtub siis, Ema, keegi oleks Uus Meremaalt sulle helistanud.

 

16.03

Teine telkimisplats. Siia jõudmiseks pidin läbima üle 23 km, mäkke ning seal mäetippe vallutama, pilte tegema ja viimased kilomeetrid allamäge veerema. Hommikul ärkasin jube vara kuid kell tirises 7:00. Siis pikutasin 20min ja tegin 20 kõhulihast, et keha tööle saaks ning soojus. Vahetasin riided ja pakkisin asjad. Sõin hommikust järve ääres, millel oli paks udukiht peal. Pesa ikka magab. Mõtlen siis veidi ning ei taha talle tervet telki ka jätta ning võtan ülemise osa maha, pakin ära ja tõmban seljakoti selga. Siis ta ärkab ja ütleb pahasti. :D

Mina hakkasin mäe poole liikuma. Tõus ei olnudki nii raske, miskipärast energiat oli lausa kolme eest. Kui üle metsapiiri jõudsin, avastasin, et udu on igal pool, kus on madalam kui metsapiir. Soov oli suur sukelduda valgesse pehmesse pilve, kuid sellest kukub lõpuks läbi ja saab haiget. Pildid tehtud ning edasi. Ronisin Mt Luxmore-i tippu ja teistegi mägede otsa. Ühe tipus ehitasin kividest tugitooli ja istusin seal pool tundi. Vaatasin üles pilvi ning kõik oli meeldivalt vaikne – ainult kõrvus oli imepisike kohin. Vaated on vapustavad. Lõpuks läheb tee alla. Sama palju alla kui hommikul üles. Mets on muutunud – kuidagi rohkem elavam, lõhnab paremini, ojasid on rohkem, kust voolab parim külm vesi. Jõudsin uuele telkimisplatsile.

 

18.03

Oleme tagasi Te anaus. Mis juhtus eile ning täna? Kohe lähemalt.

17. märts oli kolmas päev sellel rajal. Mööda jõge allapoole. Ah jaa siin on need kuramuse nn „Sandflies“ – pisikesed vastikud kärbsed, hammustavad vere välja ning siis sügeleb nagu sääsehammustus, ja neid on siin hulgi. Kui Austraalias pead panema päikesekreemi siis siin putukakreemi. Mööda jõge allapoole. Käisime umbes 3 tundi mööda teed, siis Pesa otsustas minna tsillima jõe äärde. Ma läksin edasi. Siis ka mul tekkis tunne, et läheks jõe äärde. Mõeldud tehtud. Istusin seal keset jõge kividel ning mõtlesin, mis edasi. Näitlesin natuke – üritasin ehitada kividest ülekäiku, nagu „Into The Wild“-is, lahe tunne oli. Siis sõin küpsiseid ning päevitasin. Siis kargas mõte pähe, et hakkan mööda jõge allapoole liikuma. Vahetasin tossud plätude vastu ja tõmbasin koti selga ja vette. Vesi oli jube külm, ning kohati ka sügav. Mõnes kohas oli vool tugev, peaaegu kukkusin ümber. Minuarust oli see seda väärt – nii mõnus on iseseisvalt kusagil jões plätserdada lootes vaid iseenda tarkusele ja jõule. Olin juba tükk aega niiviisi liikunud ja otsustasin siis tagasi rajale minna. Oh üllatust, esimene nägu kes vastu vahib ongi Pesa. See oli jube naljakas, sest ennist ta jäi kusagile maha ja nüüd on ta kohe sealsamas nurga peal. Ma kusagil läbi võssi rabistan raja poole. Peale seda mööda rada kolmanda platsini. Seal oli vaid üks vanamees ning üks paarike. Pisike pesemine külmas järves ning söök ja magama.

Ning veel Metsast. See on Imeline. Nii Elus, nii roheline. Lõhnab nagu päris. Kõikjal on roheline pehme sammal, ka puudel, kividel, usun kui sinna jääda nädalaks kaheks, siis ka minul hakkab see kasvama. Linnud. Nii lahedad. Kui neid silmad, siis sinna jääd seisma, tulevad nad lauldes ja tantsides sind uudistama. Need Uus-Meremaa „leevikesed ja tihased“ tiirlevad su ümber ja okstel. Teised jälle julgelt hüplevad su juurde, et leida putukaid ja muid pisikesi elukaid. Nii vahva.

Peale seda oli suhteliselt igav jalutamine tagasi alguspunkti. Nägime nn pikimat rippsilda Uus-Meremaal ja mets ning veel metsa. Olemegi kohal. Nüüd siis vaid mälestused kirja ning pildid ära sorteerida ning ...

Lumepuudutus (11.03)

Niisiis, täna jällegi ilm, mille kohta ütleksin, Halb suusailm. Umbes 13 kraadi sooja. Hommikul äratan Pesa ülesse ja ütlen, et toome rattad ja põrutame mäkke. No ok. Lähme. Alguses peaks muretsema kindad. Otsisime mitu aega, ning leidsin omale kindad. Ostsin ära peale hommikusööki, mille sõin kusagil peatänava restoranis. Ja siis liikusime spordipoodi, kust laenasime päevaks mägirattad. Meie plaan just sinna mäkke sõita oli laenajatele üllatuseks, sest sinna tavaliselt ei sõideta. Meie tahtsime ja saime. Mõnusad täis-vedrustusega rattad. Nendega kihutasime peale riietevahetust mäe poole. Juba sinnasõit oli omaette tegu. Jõudsin tegelikult

 end veidi ära väsitada. Kuid mu jookupõhi andis mulle suure eelise. Mööda järveäärt sõites ja natuke ka suure tee pealt ja olemegi mäe jalamil. Hakkame siis ülesse poole end vedama. Oi see ei ole midagi nii lihtne, isegi kui uhked rattad keha all. Niisiis peaaegu et terve tee ülesse kõndisime ratas käekõrval. Umbes 3 ja pool tundi. Aga kui hakkasime juba tipu poole jõudma jõudis ka lumi lähemale. Lume katsumine oli tänase päeva eesmärk. Kui me ei leppinud selle vähesega. Seega venitasime külma tuulega ja lumesajuga kõrgemale. Kuid päris tippu me ei jõudnud, sest oli liialt külm ja raske. Ning üks autojuht ütles, et seal nurga taga läheb lumi nii paksuks, et ta ei saanud isegi autoga edasi. Seega tegime sõbrapilti ja pöörasime esiratta tagasipoole. Allamäkke on ikka nii vinge sõita. Kogutee oli tagapidur natuke töös. See sellepärast, et hoog läks liialt suureks. Ei pidanudki väntama. Nii me kihutasime alla vähem kui tunni ajaga. Vahepeal vaatasime ilma ja mägesid. Seal üleval oli tõeliselt vahva. Ilm nagu eestis, lumine ja külm. Ning peamine, et saime lund katsuda ja tänase päeva missioon on täidetud.

Hiljem kui tagasi lodgei jõudsime olima nii väsinud, et jõudsime veel minna „The World Bar“-i See on kuulus oma kokteilide pärast, mida nad serveerivad teekannus. See on suhteliselt naljakas, sest õhtu jooksul näed umbes 50 erinevat inimest tantsuplatsil või kusagil istumas teekann käes ning joob sealt jooki. Jube vahva.

Kui sa tunned et oled surmväsinud, siis sa jõuad veel samapalju, kui sa juba käinud oled.

Nevis Bungy 134m (10.03)

Ehk siis väga kõrge hüpe.

Eile jõudsime Queenstowni. Teadsime, et siin kulub raha väga kiiresti, siis otsustasime, et ühtegi päeva niisama ei passi. Nagu peale 8 tunnist bussisõitu Christchurchist siia otsisime backpackeri, mille hiljem järgmiseks päevaks ära vahetasime, igatahes siis samal õhtul bookisime ka hüppe

 ära. Pesal oli see esimene kord. Kuid ma olin varem sellist asja proovinud. Niisiis bussi peale ja umbes 40 min sõit kohapeale. Seal ilusti tädid annavad meile rihmad selga ning kaaluvad uuesti üle. Hah.. arvake, kas ma olen paksuks läinud? Muidugi olen – kaalusin 76kg, ma pole kunagi nii palju kaalunud. Kuid see selleks. Näeme sealt seda kõite otsas rippuvat majakest, kust siis peab alla hüppama. Sinna viib mingi väike käru, mis võtab 6 inimest peale. Juba sealt on kõrge kõrge. Pinge on juba laes, sest kõik ümberringi on pinges ja ehk veidi hirmul. Nii minagi. Jõuame köitel rippuvasse majakesse, kus pannakse meid kaalu järgi järjekorda. Olen kolmas. Esimene kadus, teine kadus..    ..minu kord.... panevad köied jalgade külge ning tõusen. Sammun tibusammudega platvormi poole, vaatan alla, vaatan veel kord. Ei olegi nii hirmus, kuid siis jõuan ääre peale, varbad on üle ääre veidike. Nüüd on natuke kõhe olla. Kaugel all voolab pisike jõgi, mis siiski vaid näib pisike, kaljukivid on ümberringi. Ees on suur mägi, mida poiss soovitab jälgida. Ning järsku

 ta hakkab loendama.. 5..4..3..2..1..... Ning mis mul üle jäi, kumerdan veidike keha, kätega võtan suure hoo ning lendan. Käed laiali, pea alla poole, 200km/h, jõgi läheneb ja läheneb, silmist voolavad väiksed pisarad........ ....köis lõpuks tõmbab tagasi. Siis kui teist korda köis tagasi üles tõmbab, siis ideaalis peaks köie jalgade küljest lahti tõmbama. See on hirmsam asi selle juures. Siis sikutan mingit nöört, mis ei tööta, sikutan uuesti ja uuesti, endal hirm sees, et mis kuradi pärast ma omal mingi köie lahti pean tõmbama. Kuid siis järsku sain sellega hakkama ning jäin istuli köie külge rippuma. Muidu oleks nad mind pea alaspidi üles tirinud. Jõudsin turvaliselt tagasi majakesse.

Ning söögist. Siin on üks Selline Burgerikohake, mis on vägagi populaarne – Nagu ma aru sain, siis see alustas kusagil agulis ning nüüd on ta jõudnud peatänavale. Seal tehakse nii häid burgereid et jube kohe. Umbes 100 korda paremad, kui maci või kus iganes omad. Kuid seal on ka iga õhtu pikk järjekord, ja iga burgeri tegemine võtab umbes 10 min. Kuid see tasub end ära.

Homme peame ka midagi välja mõtlema. Elu on liiga naljakas, et seda tõsiselt võtta. Samas on elus liiga palju teha, et päevi maha magada.

06.03

Algas nagu tavaline reedene päev. Kuid meil oli juba eelmisest päevast plaan valmis, mis me tegema täna hakkame. Hommikul miskipärast pidime tuba vahetama, seega läks sellega natuke aega ning ka raamatukogu trip võttis oma aja. Seega kui saime asjad aetud, liikusime tagasi Ronismissaali, kus me eile käisime vaatamas. Seal oli mitu mitu ronimisseina. No sellised köitega ja värki. Niisiis me hakkasime seal ronima, köied ümber ning turvatunne peaaegu laes. Kuigi see tundub lihtne, ei ole see midagi. Käed surid kõigepealt ära. Kord oli, et jõudsin juba peaaegu tippu ning haarasin kusagilt kinni ja käsi lihtsalt ei jõudnud kinni hoida ja libisesin alla, väike kukkumine ning köis päästis maaga kokkupuute. Suhteliselt hirmus asi on kõrgelt niisama libiseda ja kukkuda. Kuid seal me ronisime veidi üle kahe tunni. Ahaa me leidsime kusagilt pisikesest raamatust mingeid kuponge, mille eest saime seal samas majas nn Leap of Faith hüppe tasuta. Niisiis püüan kirjeldada seda eelnimetatud hüpet. Paned selga köied ning kiivri. Ronid umbes 10m kõrgusele posti otsa. Seal hoid tasakaalu seistes sirgelt posti otsas, on olemas ka laest rippuv köis, millest võid abi saada tasakaalu hoidmisel. Sinu ees ripub kahe köiega horisontaalselt toruke. Nii sa seisad seal palgi tipus, ning vaatad seda torukest. Sinu jalge ees on tühi maa kuni põrandani. Põhimõte oli hüpata ning sellest torust kinni saada. Esimene hüpe oli edukas. Kokkuvõttes sain toru külge rippuma ning mind lasi köiemasin aeglaselt alla. Teise hüppe ajal pandi see toru kiikuma. Siis pidi selle kinni püüdma punktis, kus see on sinust kõige kaugemal. Ebaõnn. Hüppain just siis kui pidi, nägin kuidas toru liikus ning mu käed olid seda taga ajamas toru jäi seisma, et tagasi tulla, kuid mu käed ei jõudnud sinnani. Köiemasin lasi mu aeglaselt alla. Mh ma ausalt öeldes arvasin, et on midagi seost vabalangemisega, kuid väike pettumus. Aga need kaks hüpet olid tasuta. Mulle meeldib Uus-Meremaa raha. Siin ei ole nii suuri ja koledaid sente nagu Austraalias. Ning nende peal on kujutised metsavaimudest.

New Zealand (05.03)

Lendasime eile veel kaks tundi tulevikku. Siin on uus lennujaam, inimesed, tunded, õhk... Ehk siis lendasime Uus-Meremaale. Algul sujus kõik korrapäraselt. Kuni jõudsime Melbourne lennujaama Starjeti Check-in-i. Siin selgus, et peab olema kindlalt ka tagasilennupilet olemas. Siis kohe mõte lendles igas suunas, ning tädid pakkusid välja pileti, mille eest pidime varanduse maksma, kuid selle saame tagasi, kui loobume lennust ning otsime odavama lennu. Seega ei ole midagi nii lihtne siia riiki siseneda. Eestist saab vaid 100 inimest aastas WH viisa. Kuigi Eesti on nende riikide nimekirjas, kus saavad reisijad siin liikuda ilma viisata 3 kuud. Kuid neil peab olema tagasilennupilet. Ning seda kontrollitakse nii minekul check-in-is kui ka passikontrollis, kui siia oled jõudnud. Meil kontolliti ka telk üle ning tossud, et äkki on mulda küljes või putukad kusagil telgi küljes. Ning lasti x-rayga mõlemad kotid meie silme ees läbi – minul oli mingi ümmargune värk, mida suured poisid tahtsid kontrollida. See oli väike pall, mille ostsin kusagilt linnast, vist oli Hobart. Kuid üldiselt pole veel ringi vaadanud. Markus magab ja mina olen Backpackeris lounge-is vaatan jalkat. Man City ning A Villa mäng. Siia saabusime öösel ning ärevus oli suht suur, seega ei saanud väga hästi magama jääda ja veel kahe tunnine vahe eelnevaga.

02.03

Jällegi Melbourne. Teine backpacker ning teised mõtted tuleva suhtes. Piletid on olemas ning tuleb vaid 2 päeva kannatlikult siin linnas olla. Söögiplats ... seinale on kirjutatud : "Life is too important to take it seriously" - Oscar Wilde

Eile 1. märtsi puhul käisin üle pika aja jooksmas. Võrratu tunne. Olla väsinud kuid samas mõninga aja pärast jällegi energiast tulvil. Tühja kõhuga muidugi pole kõige parem. Valisin liigutamiseks keskpäeva, et päike soojendaks, polnud midagi nii hullu - higi ei ületanud normaalsuse piiri ning nina pole tumepunane. Aga rada oli ilus - mööda jõe äärt umbes 3 km edasi ja hiljem 3 tagasi.

24.02

Palju õnne! Lõpuks tuli meelde. Kui kirjutama kuupäeva hakkasin, et täna on Eestlastele tähtis päev. Ning mõne sõbra sünnipäev.

Aga igatahes oleme nüüd juba 5 päeva pirne korjanud – iga päev umbes 1,5 tonni. Mul on nendest juba paha. Kuid hullult meeldib väikese traktoriga mööda pirnipõldu ringi kihutada. Täna tuli korjajaid juurde – nüüd on meid umbes 18. Telgielu on masendav kuid äratav. Õhtuti on palav magama minna koos päikesega ning hommikul juba enne äratust ja päikest külma pärast silmad lahti teha ja ennast rohkem kerra tõmmata, mõeldes, et kohe kohe algab lugu Mia - „Paper Planes“ mis äratusena teada annab, et poole tunni pärast peab oma kõhukotiga traktorisse istuma ja põllule sõitma. Pesa avastas, et nn Farmitöö ei olegi nii lihtne ja lahe.

Love Life – Live 

21.02

„If you really want something in life, then just reach out and grab it.“ – Into The Wild

See ütlus käib väga ilusti meie viimase aja kohta Austraalias. Ehk siis sõitsime rongiga Sheppartoni, et tööd leida. Farmi ning fruitpickingu töö leidmine on siin naljakas – tuleb minna kuhugile riigitööl olevasse organisatsiooni kontorisse, seal ennast registreerida ja siis oodata, kuni mõni farmer või tööandja helistab või kohale tuleb. Mina ootasin seal umbes 3 ja natule peale tundi. Saime harvest töö Sheppartonist umbes 40 km kaugusel. Hommikul kell 6:30 algab töö ning umbes 8 tundi korjame pirne. Tänaseks oleme korjanud 2 päeva. Käed on kriime täis ning õlad veidi haiged. Meil on suur kõhukott, kuhu sisse korjame ning kui täis saab, siis kallame suurde kärusse või kasti, mille täiskoramise eest makstakse 35 dollarit. Elame jälle telgis. Palavatel päevadel on korjamine lausa lust ja lillepidu.

16.02

Saime teada, et pühapäeval algab töö Sheppartonis, kuhu juba homme sõidame. Võib-olla viimast korda nägin Mariet. Naljakad opossumid pätsasid mu pirnid ära. Uni on hea.

15. veebruar

Leidsin omale sõbra. Marie (Saksa tüdruk). Esimest korda nägin teda Hobarti hostelis umbes kolm nädalat tagasi. Nööd juhtusime kogematta fotopoes jälle kokku, vahetasime numbreid ja nimesid, sest enne ei polnud mahti isegi ennast tutvustada. Kuid nüüd veetsime koos temaga vabaõhukino – filmiks oli „Curious Case of Benjamin Button“, sõbrapäeva – väike piknik pargis, ning täna käisin temaga jalutamas Alberti pargis ning St Kilde rannas. Rõõmus tüdruk.

Oleme kogu Melbournis veedetud aja lihtsalt raha raisanud ja tööd otsinud. Me ei taha enam restoranitööd ega midagi sellist vaid otsime midagi põnevamat. Kuid kõik on just nii hetkel, et tööd lihtsalt ei ole. Backpackereid on kõik kohad täis (Enamus saksamaalt) ning nad pätsavad alati kõik kohad ära. Ning siis veel see suur tuli, mis on lahti, on rikkunud paljude farmide viljad. Hetkel ei oskagi otsustada, mida ette võtta. Peaks edasi liikuma, kuid kuhu? Ei ole ühtki eesmärki ega midagi. Ehk homme saab selgust. Sest siin ka ei taha kaua olla. Raha kulub liialt kiiresti. Ah vahepeal käisime ka vaatamas „Underworld 3“, kus kaklesid omavahel libahundid ja vampiirid. Naljakas oli seda kino leida, sest see on suure kasiinokompleksi keskel. Ükspäev käisin McDonaldsis ning hiljem õhtul tundis ennast nii halvasti. Väsinud ja nagu eluvaim oleks lukus. Aga ma proovin edaspidi seda vältida. Täna sõin umbes kolm pirni ning kolm õuna ja mingi suuremat sorti võileiva. Ega polegi rohkem vaja. Olen iga päev ka kodutee peale mõelnud ja suht plaan on pigas kuid kuupäevi ja lennupileteid ei ole veel muretsenud ega kinni pannud. Ehk varsti on needki kindlad. Kuigi ema kirjutas, et kõik arvavad, et teen lollisti kui just nüüd selle „majanduslaguse“ aal sealt tulema tulen, sest eestis veel lollim olla. Kuid mul on kodumaal kalleid inimesi, keda näha tahaksin ja kaunis perekord, kellega lõbus vahel lolli mängida. Vennad-õed, kes juba äkki suuremaks kasvanud. Ilusad inimesed, keda pole veel au olnud kohata, vaid kirjapildis kujutis olemas. Hea koht aeg maha võtta ja veidi aega mõelda, kas jääda või mitte. Valikuid on tõeliselt palju. 

8. veebruar

Spirit of Tasmania – laevake, millega sõidame Devonpordist Melbourne.

Gran Torino – film, mida vaataksin veel. Käisime seda vaatamas ning see ületas kõik ootused. Alguses arvasin, et see on uus „Ei ole maad vanadele meestele“ kuid see oli parem. Palju vana-kooli viisakusi, mis tänapäeval hakkavad udusse kaduma. Vanamehe väga hea näitlejatöö. See peaks paljude silmad uuesti avama. Loodetavasti.

Melbourne – kellegi arvates kõige elatavam linn, kellegi arvates kultuuripealinn, kellegi arvates kõige parem linn Austraalias. Ei teagi mida arvata, ei ole veel paljutki näinud. Jõgi voolab läbi linna – jõe ääred on muudetud pargiks, jooksurajad, skulptuurid, erivärvilised valgustused valgustamas teid, puid, maju... Palju nn square-e, ehk siis platse, kus saab istuda – aja maha võtta, muuseumid, kunstnikud, St Kilde, muusika, sport, siin tundub seda kõige rohkem olevat, kui eelnevates paikades. 

To Devonport

3. veebruar

Launcester. Väga kena linn, vähemalt tundub nii. Suur jõgi, pargid, roheline muru ja puud (Hobartis oli kõik ära kuivanud). See siin on üks linnadest, kuhu ma võiksin kunagi elama tulla. Kuidagi nii kodune tunne, vaba. Paljud teevad tervisele head – jooksevad, sõidavad rattaga, jalutavad. Siia sõitsime umbes 3 tundi Hobartist põhja poole.

5. veebruar

Sõitsime õhtuse bussiga (hommikust ei olnud) St Helens-isse. Sealt alustasime kõndimist Bay Of Fires-i poole. Kotid seljas, olime juba umbes 7km käinud ning siis võtsid meid peale 2 reisijat, prantsusmaalt ning inglismaalt. Tõid meid ühte telkimisplatsi. Platsilt oli sihtpunkti veel umbes 5-7 km. Kuid oli juba hilja ning panime telgi püsti ja läksime magama. Täna käisime vaatamas Bay Of Fires-it. Nime sai see selle järgi, kui Eurooplased Tasmaania tulid siis nad nägid kuidas aborigeenid tegid tuld punastel kividel. Rannad on parimad, mõnusad – valge liiv, suured lained, ookean. Leidsime kivide juurest ka ühe väga laheda augu – veeaugu. Ümmargune umbes diameetriga 5m ja sügavust 3-4m. Hüppasime sisse – tundmatusse. Enne seda kividel: kui laine tuleb ning vastu kive plärtsatab, siis lendab vett üles-alla, paremale-vasakule, läksime seisime kivide peal, ootasime laineid. Väga mõnus värskendav tunne kui külmad veepritsmed üle keha lendavad. Hommikul peame vara ärkama, et jõuda tagasi St Helens-isse. Buss läheb 8 hommikul. Oleme 10km kaugusel.

7.veebruar

Ärkasime tol hommikul kell 4:30. Vinge oli käia varahommikul. Alustada pimedas. Sõitsime Devonporti, kus täna tegime päevatuuri Gradle Mountain-i, mis oli ilus, kuigi me päris mäkke ei läinudki. Midagi peab ka järgmiseks korraks jääma.

matkamine vol2

Austraalia päev (26.01)

Täna on kõigil Austraalastel kalendris punane päev (välja arvatud aborigeenid). Tööd nad ei tee ja kes ongi tööl, saab mitmekordset palka.
Meie oleme veel viimased alla 24h Maria saarekesel. Eile, kui tulime telkimisplatsilt tagasi sadama platsile, käisime vahepeal 711m kõrgusel. Mõelda vaid umbes natuke üle kahe munamäe. Maria mägi – sinna ronimine oli üpris raske ja kivine kuid vaade ületas ootused/lootused. Arvasime, et seal on igal pool suured puud ning põõsad aga tegelikult ei olnud, oli vaid vaade tervele saarele, paatidele, mis lahedes ujusid, randadele, kus eelmised päevad olime supelnud...

27.01

Bishop and Clerk – 599m kõrge mägi. Suured kivid ning kõrged kaljud. Eile pealelõunane seiklus viis meid sinna mäkke mööda metsateed ja kivirahne. Mäkke minnes töötab kogu keha ning kõige rohkem vatti saab süda ning hingamine kuid alla tulles vaid jalalihased. Aga sealt ülevalt oli kaunis vaade. Nägime Mt Maria tippu, kus eelnev päev turnisime, sai istuda kaljunuki peal, kust alla ei taha vaadata, ennast hästi tunda päevase päikese all soojaks muutunud kivirahnude peal. Teel mäkke külastasime Fossil Cliffi, kus väidetavalt 270 millionit aastat tagasi Gondwanas elanud mereelukad on kivistunud.

29.01

Kaks päeva oleme jalutanud Freycineti coastil. Tulime Maria saarelt otse siia. Siin on kuulus Wineglass Bay, kus me muide just täna telgime. Eile ja täna on olnud väga väsitavad. Eriti mina olen kuidagi ropult väsinud. Ehk sellepärast, et ma ei saa väga hästi telgis magada – magan juba 8. ööd vaid käteräti peal magamiskotis ning kõrval teises telgi otsas norskab Pesa. Isegi veidi imestan, et nii hästi olen vastu pidanud, magamata ning iga päev mingi action kusagil mägedes või ookeani ääres. Täna sai meil vesi otsa. Homme peaksime kiiremas korras kusagilt joogivett leidma. Nägime kokku kolme pruuni madu, mis olevat siinpool kõige mürgisemad – kui ta peaks hammustama siis on vaid kolm minutit aega, midagi teha. Aga need on vaid jutud, pole ühtki pärisjuhtumit näinud. Tulime üle Mount Grahami, kust oli ka vapustav vaade merele ning maale.

31.01.09

Oleme tagasi Hobartis hostelis. Eile olime Coles Bays, mis on ilus väike külake. Mulle väga meeldiks sellises elada umbes kuus kuud või rohkem. Saime ka esimese hääletamise Austraalias tehtud. Ühe autoga 180 km, mis on minu arvates vägagi hea. Kuid ikkagi nad pidid meile meelde tuletama, et miks hääletamine ei ole siin nii populaarne – Oli kord juhtum, kui üks hääletajate pealevõtja otsustas nad kõik ära mõrvata, ta tegi seda umbes 10 korda ning nüüd on ta kusagil puuris. Kuid point on, et sellepärast ei soovitata siin hääletada ning hääletajaid peale võtta. Aga kui bussid ei sõida, siis peab kuidagi kohele saama.

matkamine

20.01

Tasmania – väike peaaegu Eesti suurune saareke lõuna-austraalias. Ajalugu väidab, et see saareke on väga sarnane suurema saarega – Austraaliaga. Kui vanasti toodi seadusega pahuksis inimesed austraaliasse siis veidikese aja pärast hakkas Austraalia neid pätte saatma Tasmaaniasse. Siin on vana vangla, mis on ehitatud poolsaarele, mida ümbritsevad kõrged kaljud. Veider on mõelda, et miks küll Inglismaa saatis oma vangid nn „paradiisi“ ning ise jäid elama sombusesse, vihma armastavasse Inglismaale. Ehk vanasti oli neil tõesti mõjuv põhjus selliseks teguviisiks. Nüüd maksavad suurt raha, et siia puhkust nautima tulla. Kõige kurvem lugu vangide saatmisega siia on see, et need vangid tegid suurt halba aborigeenidele, kes siin olid elanud juba aastasadu. Sellepärast on neile mõistusevastane, miks peetakse austraaliapäeva kui suurt pidu – See on päev, kui nemad kaotasid oma maa.

22.01

Eila sõitsime Hobartist Maria saarele. Sadamas ootasime paati, millega sinna minna ning päike põletas ära jalad. Paat oli keskmine katamaraan, kapten oli kõige vingem. Maria saar on kaunis. Hästi palju on vombateid, kängurusid ning muid loomi. Rand on suurepärane – karjuv või rääkiv liiv, päike loojub merrevesi on külm. Hetkel oleme „Painted Cliff-is“, mis on mere ääres kaljurand. Painted on seepärast, sest sinna on kivistunud erinevate aegade setetest jooned. Nüüd oleme umbes 6 päeva metsas telgis koos loomadega.
Hobartis saime teada, et vällamaalastel on väga raske teha mootorratta lube. Peame nüüd ootama, kuni oleme olnud siin 6 kuud, siis saame need teha igas state-is.

Vahepeal ma tõesti tahaksin, et mul oleks võime anda teistele oma silmad, et nad näeksid kõike seda, mida mina näen. See on fotode peale panemiseks liialt suur.

23.01

Pesemised külmas ookeanivees, magamised telgis tormise tuule ja Euroopa sügis-temperatuuriga, päikesepõletuse saamine lõpmatus rannas (kujuta ette 30m laiune ning umbes 3km pikk liivarand, kus ainuke inimene oled sina ise). Kõike seda saab näha-tunda-saada pisikesel Maria saarekesel.

New muscles are proof of how far you´ve come. They´re proof of your commitment, proof of early morning runs. With every run you feel muscles that are getting stronger – muscles that never used to be there. When you don´t notice your running gear all of sudden you start to discover a newer, prouder version of you.

- adidas advertisement.

17. jaanuar

Hästi hea oli vanu prantsuse sõpru näha. Vahetasime muljeid ning käisime ööelu nautimas nii ühel pool Sydneyt kui ka teisel pool. Magada saime umbes 3 tundi. Nüüd ootame Melbourni lennujaamas lendu Hobartisse. Enne äralendu Sydneyst käisin Kotipoes. Nägin seljakotti, millega saan ka oma arvutit ilusti kaasas tassida. Ostsin ära, pakkisin asjad tänaval ümber, viskasin vana arvutikoti prügisse. Nii mõnus on asju ära visata, Jenolanis viskasin ära töö-jalanõud, ühe paari pükse, mõned sokid ning „unustasin“ katkised plätud backpackersisse.
Õhtal, kui jõudsime umbes pool kümme Hobarti lennujaama, siis leidsime bussi, mis viis meid Hobarti kesklinna. Central City backpackersisse – Sinna me läksime sisse, otsisime Receptsioni inimesi kuid me ei leidnud kedagi. Reception oli juba kinni. Niisiis natuke aega mõtlesime, mis edasi saab. Kas minna edasi või jääda siia diivanile magama. Pesa helistas mõndadesse teistesse hostelitesse, kuid need olid rahvast täis. Seega jäime sinna diivanile magama. See ei olnud üldse tore. Koguaeg karjusid ja jooksid seal Prantslased, Inglased ning Kohalikud austraalased. Magada üritasin küll, kuid umbes 2 tundi sain lõpuks unetunde kokku. Hommikul lahkusime vara. Me ei maksnud mitte midagi. Liikusime teiste hostelite poole, et leida omale voodikoht järgnevateks öödeks. Leidsime ühe viletsama, mis ei vääri oma hinda. Alusatsime plaanide tegemisega. Oh kuidas mulle meeldib ning ei meeldi plaane teha. Ühest küljest on neid huvitav ette kujutada ja organiseerida kuid teisalt on see liiga teadlik. Liiga lihtne. Seepärast me ei tee perfektseid plaane vaid jätame lünklikuks. Mõtleme üle. Siin Tasmaanias oleks nagu kuidagi niii palju näha, et ei suuda kuidagi mõista, et me seda kõike vaid oma jalgade jõuga saavutada tahame. Võtsime appi bussid – need närakad on nii turistidele mõeldud et jube kohe. Piletihinnad ületavad eesti aasta eelarve.. no olgu, ega see asi nii hull ka pole. Peale seda kaunist saart peame ehk uue töö ka leidma, kusagil mandril. Võiks ju farmitööd nüüd teha natuke aega.
Liiga väsinud, et midagi veel mõelda.
Head ööd!

15. jaanuar

Kings Crossi hostel, või öelda backpackers. Kustutasin oma mälust 14.01 päeva. Oli palju naeru ja uusi kogemusi – ning oli ka halb külg.
Tagasiteel lõhkes „suure pauguga“ tagumine autokumm, seega pidime ööpimeduses ratast vahetama. Magama saime umbes kell 4 hommikul.
Ärgates, peale nelja tundi halba und hakkasin kohe pakkima, kätte oli jõudnud viimane päev Jenolan cavesis. Pätsasime pisikesi vaarikamoose ning pähklivõid. Rongiga Sydneysse ning otsisime odavat hostelit. Nüüd ma higistan nari teisel korrusel ja ootan homset. Homme näeme vanu sõpru Joachimi ning Agathe. Kaks ööd Sydneys ja siis Tasmania.

11. jaanuar

Peale esimest jaanuari ei ole midagi erilist muutunud. Ainult tööd ei viitsi teha. Kaks päeva veel, siis liigume edasi. Eile oli meil jälle üks pulm. Riietus ning kaunistused olid renessansi ajastust. Kõik läks hästi. Paar tundus õnnelik olevat. Külaliste hulgas oli ka kaks rootslast. Vahetasin mõned laused rootsi keeles.

Umbes kolm päeva tagasi käisime Mina, Sam, Tara ning Zev Lithgows, sest nad tahtsid Macist süüa osta. Zev kihutas oma autoga sinna, ning mina sain tagasi sõita. Avariid ei teinud, kedagi alla ei ajanud ehhki kängurud jooksevad hullunud peadega mööda maanteid. Vahva on nii, kui inimesed usaldavad kedagi kusagilt eestimaalt, kellel ei pole lube siin ega kodumaal. See juba teeb mind ennast hoolsamaks, et midagi halba ei juhtuks.

01.01.2009

Oh meie vinget vana aasta ära-saatmist. Olime tööl – köögis, koristasime ja küürisime laudu, kus peal süüa teeme. 5 min enne uue aasta saabumist tuleb James ning käseb meil kõigil välja minna. Siis me läksime ning vaatasime seda maskipidu, kus ei olnud miljon inimest, kuid kaunis seltskond. Kõik lugesid 10..9..8.. ..2..1.. Jeeee!! – inimesed kriiskavad ning pasunad hüürgavad. Kuigi minul ei olnud miskipärast erilisi emotsioone. Miski on viltu, siin ei ole miski see, mis on kodus. Peale mu mõttelendude. Kõnnin öösel üksi väljas ning avastan looduse hääli ning tähesära, mis on tugevam, kui varem kogenud olen. Ehk on see tänu tüdrukule, kes mulle enese-teadmata jõudu annab. Märkan lihtsust. Näen võltsi olemist. Mu arvuti kell on ikka eesti aja järgi, seda jälgides mõtlen, millega küll sõbrad, vennad-õed mul kodus tegelevad. Emps vahepeal ikka kirjutab, mis on juhtunud ja juhtub. Seda on mõnus lugeda, kuna nüüd on tahtmine väga suur edasi liikuda, siis nende kirjade lugemine on nagu väike reis tagasi koju.

Ilusat uut aastat!