Singapur (2-3. juuni)

Mulle meeldib. Saabusin õhtul kella 19 ajal ning siis lennujaamast sain kohe loa, et võin siin olla 90 päeva. Aga ei, võiks aga pilet juba olemas. Niisiis Lennujaam on hiiglama suur, nagu aasiale kombeks. Muidugi ka palju igasugu söögikohti ja tasuta netti. Kuid saabusin ja otsisin ise üksi rongi, millega sain linna, mul oli vaid väike pilt meeles kaardist, mis eelmine päev vaatasin, et kus hostel on.
Linna jõudes läksin rongi pealt maha ja tänaval vaatasin veidi aega ringi. Siis leidin ühe tuttava tänavanime ja hakkasin liikuma. Ning mis õnne, leidsingi hosteli ülesse, maksis palju vähem kui Austraalias. Kuna jõudsin sinna juba pimeduse hakul, siis kiiresti viskasin asjd tuppa ja liikusin linna peale. Leidsin võimatult suure turu. Kunagine Kadaka turg on selle kõrvel beebi. Peamised müügiartiklid on riided ning käekellad. Soetasin ka omale ühe. Maksis 5 singapuri dollarit. Küll lähedasemad näevad, kui vahva kella ma sain. Kuigi ma pole suurem kellakandja. Mis siis veel, kultuur on hoopis teine kui Austraalias. Inimesed on teised. Aga vägev. Läksin kusagile väiksele tänavale, mis oli täis söögikohti – kõik erinevad kuid samas sarnased. Istusin ka ise ühes maha ja tellisin nuudleid. Kuid neil seal on kindlad piirkonnad, kuhu kelle klient istuda tohib, kui valesti istud, siis nad kamandavad su õigesse kohta. Superhead nuudid olid. Söök on tõesti siin suurepärane, ning mis hinnaga! 2 dollariga, Austraalias oleks see umbes 10 dollarit. Vähemasti süüa saab hästi. Inimesed tunduvad muretud, kuid kes teab. Kindlasti on muresid ka. Nägudest on näha. Üks India mees luges rongis raamatud, milles oli peatukk „Two ways to be happier“. Inimesed on kasvult veidi pisemad, siis on natuke imelik ja suur tänava peal kõndida. Aasia riik, meistrid suurte asjade ehitamises (peamiselt majad või hooned). Hiljaõhtul urgitsevad elektroonika kallal, vaikselt oma boksis, majade sees/vahel. Kuid on palavam kui Darwinis, või umbsem on õigem sõna.
Kahju, et siin nii vähe aega veedan, nüüd olen jälle lennujaamas ootamas lendu AirAsiaga Phuketisse.

Elu on Eriline.

Mis mul veel meelde tuli, viimase päeva hommikul Austraalias oli meil hostelis kell pool üheksa tuletõrje alarm, siis pidime kõik oma tudunägudega majast välja ronima, kuid põlengut ei olnud.