Taimaa algus

Tai (saabumine ja sisse sättimine 3. juuni)

Oh õudust. Mulle siin praegu ei meeldi nii palju kui Singapuris. Phuketi Lennujaamas sain ilusti omale viisa 15. päevaks, sellega ei olnud probleeme. Kuid nagu hakkasin lennujaamast välja astuma, siis kargas kallale hunnik inimesi, kes pakub taksot kes mida iganes. Siis lõpuks ma ikkagi mõtlesin, et no mis siis ikka, küsisin ühte hostelisse ning palju sinna sõit maksab, siis otsustasin, et lähen temaga.
Jõudsime natuke sõita kui ta ajas midagi agentidest ning pööras kuhugile maja ette. Küsisin, et mis siin on, ta ütles et agendid, kes mulle odavalt öökoha leiavad. No olgu, lähen röögin nendega juttu. Hakkasid pärima, et kuhu suundun, ütlesin, et ühte hostelisse Patong beachil – sellepele väitsid nad et sellist pole olemas. Ajasin muidugi vastu, et just eila netist vaatasin, et on küll. Ta ütles, et äkki internetis on vale info, enne tsunamit või midagi. Neil seal Internetti ei olnud, ainult mingi raamat, kus olevat kõik magamiskohad, ütlesin, et see on äkki sul vana. Siis ta vihastas ja ütles et las taksojuht viib mu sinna kuhu mina tahan. Olin õnnelik. Siis taksojuht korjas kusagilt poole tee pealt ka oma tütre peale. Siis kolmekesi sõitsime Mu hosteli juurde. Ma muidugi ei teadnud, kus see on aga leidsin 5 minuti jooksul ta ülesse. Tuli välja, et praegu on halb aeg, et pole palju turiste ja reisijaid. Olen üksi neljases toas koos telekaga, ja muude vidinatega.
Kuid nüüd linnoosa uurima ja randa!


Teate kui tüütu siin tänava peal käia on? Iga teine pakub sulle midagi. Taxi Taxi!! Massage Massage!! Oi kuidas tahaksin neile valjult pahasti öelda. Kuid mis teha, kui ainuke raha sellise töö pealt tuleb. Alguses muidugi viisakalt ütlen ei ole tarvis, kuid kui juba oled 10-le ei öelnud ja ikka pakuvad sama asja järgmise nurga peal, siis kaob ära tahtmine olla 100% viisakas. Kõnnin lihtsalt mööda, ei vaata silma, ütlen ei ja kaon.
Mis siis veel. Oi kui palju on Valgeid mehi kes töllerdavad koos aasialannaga. Hmmmm... Ei uskunud et sellist asja nii palju on.
Rand on uhke, veidi prügine kuid uhke. Vesi on soe, ja kui ma ütlen soe, siis see tähendab, et isegi vees on palav olla. Lained on võimsad. Rannas käivad pinda oma veeskuutritega ja naised üritavad jutule saada, miskipärast on suurem osa keskeas naised.
Buda kujukesi ei tohi üle piiri viia.


Tai 5. juuni

Olen punane. Päike tegi oma töö. Vist kõige hullem päikesepõletus, mis mul üldse olnud on. Peaaegu terve keha. Eriti hull on nina. Riided seljas teevad valu, ning muidu on tore. Tulin Patonga beachilt ära. Bussiga, mitte taksoga. Olen Phuketi linnas. Täna eriti pole tahtmist välja minna. Just selle eilse päikese pärast. Ootan kuni õhtu saabub, siis lähen linna peale tuuritama.
Eila jõudsin ka pärast päevitust ja ookeani veidi šopata. Tingisin igast hindu, mis sain omale hea hinna peale, selle ostsin ära. Ning ülejäänud, mis ikka tundusid kallid, jätsin niisama. Mõnikord juba hakkasin lahkuma ja siis kutsus tagasi ja müüs mulle minu hinnaga.
Väga paljudel on Eesti sõpru, või isegi neil on sõpru igal pool maailmas. Eriti nendel kes ülikondi teevad ja müüvad, kutsuvad oma uhkesse väiksesse poodi ja räägivad igast asju. Lõpuks jõuavad selleni, et nemad teevad mulle täpselt minu suuruse ja kõige paremast materjalist ülikonna. Ning peamine, et odavalt – umbes 1000 krooniga. No tore, aga mul pole seda hetkel tarvis tsau. Saab odavalt ka iPhone, kuid need on mingi kohalik toodang ja ei tööta väga hästi, proovisin ühes poes, kus tuli ka üks suvaline kohalik rääkima, tal oli abi vaja viisapaberitega – tahtis sõbrale külla minna Taani.
Mis siis veel. Ahjaa ärge kunagi laske oma mehel üksi Taimaale minna. Naljaga pooleks kuid asi on tõsine. Mulle pakuti umbes kolm korda seda samust. Kõnnin tänava peal ja siis naised passivad seal kusagil ning kui nendeni jõuad siis mõni kargab kallale (väljend), mõni pakub massaži, kuid keeldun ning üritan edasi astuda, nad blokivad tee, haaravad käest, torgivad näpuga kõhtu, küsivad kuhu lähen, vastan et randa. Siis ütleb, et ta teeb seda samust minuga rannas. Ei no tänan väga. Nende naiste silmist sa õnne ei leia.
Õhtust käisin söömas rannarestoranis. Seal, kes on oma elukaaslasega või kes on kohaliku naisega. Teenindus oli hea, lainekohin oli muusika, söök maitses hästi, märkasin, et keegi eriti ei jäta tippi ning siis jätsin neile 40 raha.
Kui õhtupimeduses rannas jalutada, siis tulevad ka inimesed asju pakkuma. Kes kanepipoissi, kes õnneõhupalli. Nägin paari õhku lendamas. Ilus.

6. juuni

Miskipärast on tunne, nagu ei viitsi midagi teha. Siis istusin Arvutis natuke, vaatasin, mis mul üldse siin veel teha on. Sattusin siis Phuketi uudiste peale. Pargis on Montana osariigi Sümfoonia Orkestri kontsert. Ning Tasuta. Ei tea miks ma just täna, ning just sellise uudise leidsin. Järelikult tuleb minna. Vaatasin pargi asukoha google mapist ning üritasin selle mällu jätta. Õhtul siis tund enne algust hakkasin jalutama pargi suunas. Teepeal tekkis paar korda kahtlus, et kas on ikka õige, kuhu ma lähen. Kuid ma ei pööranud selga õigele suunale. Jõudsin kohale. Klassika on ikka klassika. Mulle meeldis väga algus ja lõpp.
Tagasi tulles aga eksisin natuke ja siis jalutasin mööda pimedaid tänavaid. Õnneks on olemas Õnn ja see tõi mu kaunilt koju.