23. oktoober

Kätte on jõudnud päev, kui olen olnud siin juba 6 päeva. Ei ole aega leidnud, et siia kirjutada vahepeal. Eile tulime Pesaga Linna tagasi, Elame kolm päeva Kings Crossi Backpackerites. Siin on suht lame elamine, odav aga lame. Uksepeal natuke haiseb inimvedeliku järgi, mida eritatakse, kui on palju joodud. Voodipesu on kummaline – mitte kõige hügieenilisem. Aga saab hakkama, ei ole muret, kaks ööd veel.

Mis me siis veel teinud oleme vahepeal. Käisime kohvikutes kohvi joomas, kohtusime saksa tüdrukuga, käisime sadamas, koaalapargis ning ehk leidsime ka töö, mille jaoks täna tegime RSA kursuse.

Koaalapargis oli vahva. Ilmake oli jahedavõitu, kuid saime ilusti hakkama. Pilet oli 19. dollarit. Kui olete näinud, et koaalad on sellised vahvad ja lahedad loomad, siis ma ei teagi, kas te tahate neid päriselt näha. Nad magavad päevast 18-22 tundi. Siis kui nad ärkavad, on nad väga unised ja silmad kummalised. Nad ei joo vett, vaid saavad kõik, mis neil vaja lehtedest, mida nad söövad. Armsad on nad küll. Saime neid paitada ning pilti teha.

Edasi läksime Kängurude juurde – nemad on küll vinged vennad. Saime neid kallistada ja silitada. Elavad seal pargis üpriski vabalt. Nad on tõesti vinged. Seal elasid veel ilusad oranžid koerad, kakaduud, teised loomad, paabulinnud, teised linnud, nahkhiired jne. Vaatasime ka lamba nülgimist, vägagi vägivaldne ja valus toiming. Ebamugav. Kuid värskelt nülitud vill on selline mõnus õline, mida saab kasutada näiteks käe naha pehmendamiseks.

Täna ärkasin vara, pool 8 on minu jaoks vara... Tegelikult pidime minema RSA kursusele, kus õpetati meid serveerima alkoholi, kuidas? miks? kellele? See avam silmad alkoholitarbimise seaduste kohta Austraalias. Peamine Asi on see, et kui sa teenindad, või müüd tõsisemalt purjus inimesele alkoholi, kas baaris või mujal, võid saada trahvi kuni 11,000$, see on päris suur raha. Ning trahvi saab ka koha omanik ning ka tarbija, kuid ma ei tea, kas ka sama palju. Kui sa näed, et klient on purjus, võid alati keelduda teda teenindamast, pead ta ära saatma, kui ei taha minna, siis kutsu talle politsei järgi. Suhteliselt karm värk selle koha pealt. Kuid ma olen selle poolt. Ei ole mõtet purjus inimesele veel alkoholi juurde anda. I have to ask you to leave.

Peale seda läksime sööma kuhugile kohta, kust saime tasuta söögi, kuid pidime selle jaoks vaid ühe õlu ostma. Ma valisin Guinnessi, mis ei olnud eriti hea. Söök oli ka nii nagu ikka odavad söögid on – mõnus suutäis tasuta sööki. Kuid külmkapis on veel mingid saiakesed tänase kuupäevaga, mis odavalt eila Coles-ist (Austraalia üks Maksimarket) ostsime.

Loodetavasti saab nv ilusti tööle. Siis saab ka ehk jooksma jälle hakata.

17. -18. Oktoober

EST surf team: Pesa, Chris, me

Lõpuks jõudsin Austraaliamaale! Shanghais oli üks ilusamaid lennujaamu, mis ma näinud olen. Väga palju ruumi ja kuidagi mõnus ka. Lend oli pikk. Kokku Pekingi-Sydney oli umbes 14 tundi koos vahepeatusega Shanghais. Tegin, mis ma lubasin, saabudes tsillisin Sydney lennujaamas umbes tund aega ja mõtlesin, mis nüüd teha. Ostsin omale kohaliku numbri. Juba seal küsiti, kus ma elan, kuid ma ei teadnud ju, tahtis mingit aadressi kirja panna. Aga näe, ma ei tea ju. Ah jaa passikontrolli poiss ka küsis, kus ma elama hakkan, ma muidugi ei teadnud,  ütlesin „In Sydney“, ning siis ütles, et mõnes hostelis ja ma vastu et muidugi hostelis siis olid kõik rahul. Enne passikontrolli tuleb täita väike küsimustik, kus ma märkisin et ma tõin mingit sööki Austraaliasse (siin on väga karmid seadused söögi toomisega maale) Siis pidin kontrolli järjekorras ootama umbes pool tundi, et öelda „I have chocolate bars in my baggage“ ning siis võisin kohe ilma kontollimata läbi minna.

Niisiis tuli mul meelde ka WH viisa tempel, mis kunagi pidi tehtama passi, aga küsisin piirivalvurite käest, kuid nemad ütlesid, et seda pole enam vaja. Helistasin oma uue numbriga Pesale ning ta ütles, et alles õhtul jõuavad linna tagasi. Ok. Läksin õue lennujaama ette. Istusin pingil ja näe, jälle hakkab nina veritsema – jess. Aga lõpuks jäi verejooks kinni ning mõtlesin jala kesklinna jalutada. Mõtlesin küll, aga kuhu poole minna? Suured autoteed ja värgid igast kohtades. Läksin ikkagi rongiga. Õpilase pilet oli 9.80 $ Sõitsin kusagile Center peatusesse, kust ehk saab peaagu kõikjale. Peale seda alustasin oma Esimest jalutuskäiku Sydneys. Oh seda lõbu, hea, et lennujaamast tasuta väikse linnakaardi kaasa haarasin, muidu oleksin ehk siiamaani eksinud. Nii Soe ja Multikultuurne linn. Danielle ütles, et Kui tahad maailmas kõik kohad läbi käia, siis tule Sydneysse. Ning mulle hakkab tunduma, et see ongi nii "City of villages". Kuigi väga palju on Aasia inimesi. Vähem musti ning ehedaid valgeid. Danielle on Couchsurfingu liige

 ning nad on Pesaga juba paljugi tuttavad. Ta sõidutab meid linnas ringi ning räägib asjadest. Paar, kolm esimest ööd veedame ka tema pool, kus elavad veel mõned aasia tüdrukud, kuid kõiki ei ole kohal. Reede oli jube raske, aga juba siis nägin ära Opera house ning suure avatud botaanikaaia ja veel mõned pargid, kus ma oma kottidega istusin magamata näoga. Esimene söök oli Hungry Jackis, mis on nagu kuulus Mäk, ei jäänud muud üle sest kõtu oli tühi ja muud kohta ei leidnud kahjuks. Treeneril oli õigus, igal pool on jooksjad või vähemalt nad jooksevad – parkides, tänavatel, rannas. Õhtul kukkusin kohe voodisse ja magasin. No worries. Laupäeval Käisime juba surfamas, üks poiss Hawailt õpetas meid. Meid oli kaks eestlast, kanadalane, taanlane, lõuna-aafrikas sündinud tüdruk ning kohalik. Väga lahe, juba sain ka trikile peaaegu pihta ning sain hakkama. Rannad on niiiii mõnusad. Surfilaua ost on kindel! Siis õhtul käisime jäätist söömas ja kohvi joomas Manlys. Sõitsime ringi ühe saksa tüdrukuga, kes ka couchsurfinguga liitunud.

Praegu olen kindlasti rahul, et ma siia tulin.

16. Oktoober

Ta ei tulnudki. Ning hiina on üks äraütlemata rahulik koht. Nii suur ja tühi, kuigi inimesi siin ju rohkem kui mulda eestimaal. Öö oli lennukis veider, eriti ei maganud küll. Palav oli koguaeg, kuni natukenegi und silma tuli, siis oli jahe. Söök oli OK. Õhtal kanaga riisi ja hommikul krevetiga nuudleid – suht maitsev isegi. Jube lahe oli vaadata mägesid ning ma silmasin ka Hiina müüri, kui see oli müür, ega kõrgelt nii hästi ei näe. Aga ma loodan, et oli, siis saan sõprade ees uhkustada. Pesa ütles et hiinlased ajavad mu domestic lendudesse – aga ega ma nüüd ise ka aru ei saa kus ma olen ja millega lähen. Rääkisin küll pikalt infotädidega ja turvameestega aga ega tolku vist polnud, sain vaid teada, et lend läheb Gate C53. Ahaa üks tädi käskis mul pagasi ka üles otsida, aga siis läksin otsima ning ei leia ja ei leia. Läksin siis seisin pool tundi kaotatud ja leitud osakonnas, kus jagati infot pagasi kohta. Seal kohe teine armas tädi väitis, et saan pagasi kätte Sydneys. No mida nad jooksutavad vaeseid võõramaalasi ühest kohast teise?

Nüüd siis ootan lendu Shanghaisse ja sealt Sydneysse. Kõht hakkab jälle tühjaks minema.

Muidu laskumisel hakkas mul nina veritsema, väga hull tunne, nüüd üks ninaauk on kuivanud verd täis ja teine pooleldi veel hingab. Pesin nägu ka Toiletsis. Hambad haisevad ja keha ka.

Siin pole ka tasuta netti. Hahaa.

15. Oktoober

Hommikul ei saanud magada. Tõusin ülesse poole 8 ajal. Pesin. Sõin. Käisin ka Keskraamatukogus passi ja id kaardi koopiaid tegemas, nii igaks juhuks. Tartu mnt. oli ummikuid täis. Kella poole kümne ajal jõudsin Tallinna lennujaama. Seal tsekk-inisin oma pagasi otse Sydneysse, et ma seda tee peal kordagi ei näeks. Kaalus ainult 11,3 kg. Madis eelmine õhta pakkus 12. Täpselt pakkus. Lendasin Frankfurti. Istusin koridori pool ning mu pingireal olid: Sakslane, Venelane ja Eestlane(mina) – nagu väikestes naljajuttudes. Jõudsin ilusti Saksamaale. Esimene asi oli, et muretsesin oma pagasi pärast. Aga umbes tunni pärast läks see üle. Siis läks kõht tühjaks, oh seda jubedust. Pidin kasutama oma krediitkaarti, mille ma viisa maksmiseka tegin, ning peale seda otsustasin, et kasutan vaid hädaolukorras (kui kõht tühi, siis tegelikult ongi hädaolukord, isegi hullem kui pagasi kaotus). 8 tundi lennujaamas veeta on ju tühiasi. Pikutan inimeste keskel ja kuulan kõiki neid erinevaid keeli ja hääli, mis mu kõrvu jõuavad. Käisin ka juba Air Chinas tsekk-inimas, küsis, kus ma pagas on, vastasin, et peaks kuidagi lennukile jõudma. Sain ka pileti Pekingist Sydneysse juba kätte. Kuid täna pean vaid lennukile minema ja üritama seal magada, ehhki nad kindlasti pakuvad hõrgutavat õhtasööki ja hommiku oma ka. Hiinas kohtume!!

PS! Frankfurdis pole tasuta netti, vaid Tallinnas on vist.

Air China smella like pee. Aga vägev tunne, kahekordne lennuk ja reas 10 inimest. Siin veedan oma esimese lennuöö. Sain koha akna äärde, loodan, et päike tõuseb koos minu silmadega. Ootan oma pinginaabrit, kes ei tule ega tule.

Pakkimine

Väga hull.

Mis ma võtan, mis ma ei võta? Võtaks selle aga siis see ei mahu... Ah suva selle saan sealt uue ka osta... miks ma selle kaasa võtan, jääb maha... oota aga seda on ju kindlasti vaja... selle ma panen selga, siis ei võta kotis ruumi...  jne

Muidu on hästi.

Ülehomme lähen.

Veel on aega

Tänasest veel 9 päeva ja siis ma lähen.

Kõik on peaaegu valmis. Veidike raha on vähe, aga kes sellest ikka puudust tunneb.

Piletid on juba kolm nädalat valmis, viisa samamoodi.

Eile käisin Kodus, tuhnisin kõik kapid ja asjad läbi, et leida midagi, mis võiks kaasa tarida. Mõned riided leidsin, nüüd pean veel pakkima, proovin, kas kõik ilusati kotti mahub. Pesa väitis, et Eesti šokolaadi peaks kaasa ostma, seda ma tegin. Ema soovitas mõne kangema kaasa võtta, et sealsete bakteritega probleeme ei tekiks. Selle pean veel mõni päev ostma.

Miskipärast on tunne nagu midagi oleks lõpetamata või midagi nii teistmoodi, ma ei suuda seda isegi kirjeldada - ehk ei peagi.

Olen isegi otsinud juba üürikortereid ning inimesi, kes tahaksid enda juurde rohkem inimesi.

Pesa jõudis eila kohale. rääkis midagi Et Hiinlastega võib midagi pahasti minna, aga neile tuleb pinda käia. Eks ma püüan.

Veel 9 päeva.