15. Oktoober

Hommikul ei saanud magada. Tõusin ülesse poole 8 ajal. Pesin. Sõin. Käisin ka Keskraamatukogus passi ja id kaardi koopiaid tegemas, nii igaks juhuks. Tartu mnt. oli ummikuid täis. Kella poole kümne ajal jõudsin Tallinna lennujaama. Seal tsekk-inisin oma pagasi otse Sydneysse, et ma seda tee peal kordagi ei näeks. Kaalus ainult 11,3 kg. Madis eelmine õhta pakkus 12. Täpselt pakkus. Lendasin Frankfurti. Istusin koridori pool ning mu pingireal olid: Sakslane, Venelane ja Eestlane(mina) – nagu väikestes naljajuttudes. Jõudsin ilusti Saksamaale. Esimene asi oli, et muretsesin oma pagasi pärast. Aga umbes tunni pärast läks see üle. Siis läks kõht tühjaks, oh seda jubedust. Pidin kasutama oma krediitkaarti, mille ma viisa maksmiseka tegin, ning peale seda otsustasin, et kasutan vaid hädaolukorras (kui kõht tühi, siis tegelikult ongi hädaolukord, isegi hullem kui pagasi kaotus). 8 tundi lennujaamas veeta on ju tühiasi. Pikutan inimeste keskel ja kuulan kõiki neid erinevaid keeli ja hääli, mis mu kõrvu jõuavad. Käisin ka juba Air Chinas tsekk-inimas, küsis, kus ma pagas on, vastasin, et peaks kuidagi lennukile jõudma. Sain ka pileti Pekingist Sydneysse juba kätte. Kuid täna pean vaid lennukile minema ja üritama seal magada, ehhki nad kindlasti pakuvad hõrgutavat õhtasööki ja hommiku oma ka. Hiinas kohtume!!

PS! Frankfurdis pole tasuta netti, vaid Tallinnas on vist.

Air China smella like pee. Aga vägev tunne, kahekordne lennuk ja reas 10 inimest. Siin veedan oma esimese lennuöö. Sain koha akna äärde, loodan, et päike tõuseb koos minu silmadega. Ootan oma pinginaabrit, kes ei tule ega tule.