29. mai

Oleme tagasi Darwinis. Aborigeenidega on hüvasti jäetud ja nende olemine ja kultuur mälu kuhugile soppi visatud. See oli ikka veider koht, nii teistmoodi kuid mitte niipalju kui alguses ette kujutasin.
Avastasin, et siin maksu tagasi saamine on pikk ja keeruline paberite tagaotsimine ja täitmine. Pidin Jenolani helistama ja nad püüavad mulle vajalikud paberid esmaspäevaks ära saata. Siit saan ka vist Esmaspäeval veel infot, mis mul maksutagastuse jaoks tarvis. On palju lihtsam, kui kohe töölt lahkudes omale kõik vajalikud paberid tööandja käest küsid. Eks ikka kogemused õpetavad. Järgmine kord juba tean, mis ja kuidas teha. Nüüd on ees nädalavahetus, mis tuleb kuidagi sisustada ning esmapäeval asjad korda ning siis tuld.
Eile õhtul käisime vaatamas kino – „Night at the Museum 2“ Ning mis mulle kõige rohkem meeldis oli Esimene Naine, kes lendas üle Atlandi ookeani. Tema seiklusrikas olemine ja veel suurem tahtmine sellest osa saada. Minu lemmik naine, kui filmitegelane, päriselus ma ei tea.

Mul on Kodutee selge. Leidsin kõik vajaminevad piletid üles ja omastasin need.

Nüüd on veel vaja palju pabereid täita, et mõned asjad tasa teha.

15. juunil saabun kodu.

25. mai

Draama, hommikul oli jube olla. Pea, süda ja kõht pahad. Tunne kui oksendaks pool elu välja. Kuid peaaegu. Niiviisi, passisin terve päeva voodis, närisin õhtul kuivikuid ja jõin teed. See on ka ainuke söök, mis täna sõin. Vahepeal oli vahva olla – kõik valutab ja seina peal olevad jooned hakkasid ise liikuma, läksid suuremaks ja väiksemaks. Ehk on juba hommikul parem.

21. mai

Vahetustega töö. Minu kord tuleb umbes täpselt 45 minuti pärast. Lõuna on söödud, ning olen minekuks valmis. Ehhki ma juba aiman mis mind ees ootab. Ma arvan, et ma näen tulevikku, sest iga päev on sama rutiin. Tegelt varastasin selle mõtte filmist Wanted, efektirohke film. Jah olen siin olles vägagi palju filme näinud, sest erilist muud tegevust siin ei leia. Vahepeal käin ka jooksmas seal punastel teedel.
Töö on ikka nii kahjulik inimestele. See muudab neid...
Aga muidu on tore, mõni naine on päris hea huumorisoonega, naerame, kui leiame rösteri vahelt (selline kaks raudplaati üksteise peal, kuhu vahele võileibu paned) mustaks kõrbenud juustuvõileibu – või kui ma toon kastiga kokteiliviinereid, sellest ma muidugi aru ei saanud, miks see naljakas oli.
Ükspäev suri kusagil kommuunis keegi. Pood ja Take Away pandi kinni pooleks tunniks. Koguneti kusagile maja juurde ja räägiti, kes suri, ja siis nad klõpsisid puupulki kokku, see on muusika tegelikult, ja mitte mingi suvalise puu pulgad vaid mingi eriline. Ning kui surnu on kellegile väga lähedane, siis ka suitsetatakse pood ära, ehk aetakse hing koju, et ta segama ei hakkaks. Ning pärast seda, ei tohi keegi surnu nime suhu võtta, isegi ei tohi öelda asju, mis ta nime meenutavad. Ta on läinud, unustatud. Nii ongi õigem, ma usun.
Üksõhtu ründasid meid ka lapsed, kui töölt tulime, panime alarmi peale ja lukustasime uksed. Siis väravate juures tuli parv lapsi ja hakkasid pärima igast asju, et neile kommi annaksime või mida iganes, mida meil on. Meile juba varemalt öeldi, et kui midagi kunagi neile anname, siis ei jäta nad meid kunagi rahule, siis pidime neile seletama, et meil ei ole miskit. Nad käivad vist kristlikus koolis, ajasid midagi jumalast, et ta näeb. Jah, see oli suhteliselt jube. Kuid see juhtus vaid korra.

Lake Evella Aborigeenide kommuun.

6.mai

Eile oli saabumine. Sõitsime Darwinist pisema lennukiga Manangirasse, või kusagile, seal lasime inimesi maha või no nad tegelikult ise läksid, ning võtsime uued peale, sealt edasi oli lennuk juba tühjem. Jõudsime Elcho Islandile. Need mõlemad kohad olid Kommuunid ja väga vinged. Lennujaam on vaid pisike tükike asfalti, mille kõrval terminaliks väike majake. Elcho Islandilt istusime ümber veel pisemasse minilennukisse, kus olime vaid mina, Pesa ja piloot. Tõusime värisevalt õhku ja lendasime suhteliselt maa lähedalt, oli kõike vägevat näha, punaseid teid, isegi jalakäijate radu metsas, mida muidugi palju ei ole, mõni/paar on. Maandusime väiksele lennujaamale, kus ei olegi terminali kui kohta, kus saab lennuaegu või pagasit anda, või midagi sellist. Tundub huvitav.
Vastu tuli meile auto. Millel on kaks kohta, ainult kõrvalistuja uks töötab, seega istusime seal kolekesi paar minutit, kuni jõudsime oma töökohta. Pood. Kõik tundus nii imelik, räägiti, et Aborigeenid on sellised juhmakad, aeglased ja ei mõista palju inglise keelt. Kuid siia saabudes nägin, et nad töötavad poes müüjatena, teevad süüa, panevad jalgrattaid kokku. Naljakas natuke.
Esimene tööpäev: Veider, sest ei osanud midagi teha, Me täpseid tööülesandeid ei tea. Me oleme Supervisors, ei tea, kuidas seda eesti keelde tõlkida. Töötame Take Away poole peal, Aitame aborigeene küpsetada liha, ning hoida Take Away poolt töökorras, ning lahendada sellega seoses probleeme, Imelik kuid eesmärk on aborigeenid tööle saada, ehk, siis palume neid teha asju, näiteks poistel külmkappi täita jookidega, ning tüdrukud teeksid võileibu või muud süüa. Meie ei müü midagi, müüjad on kõik aborigeenid, kuid meie aitame neil pärast kokku arvutada raha ja muud jamad. Rääkisime ka 5.mai õhtul paariga, kelle asemel me töötame, nad läksid puhkusele kolmeks nädalaks. Kuulsime põnevaid ja huvitavaid asju ja lugusid.
Kõige veidram on, et kõige rohkem müüme kana, pesupulbrit, piimapulbrit ning kahjuks coca colat, nad väidavad, et see on must kuld, Hahh, rumalukesed, miks nad küll nii lääneellu on sattunud. Ehhki just me müüme kõike, kuid coca ja muud nn kahjulikud ained on kord kallimad, kui muud tervislikumad, kuid kõik on veidi kallimad, sest siia transport on raskem, kui tavaliselt. Umbes 800 aborigeeni ning 50 valget, õpetajad, politsei, pood. Väike kohake järve ääres. Palju hulkuvaid koeri, sest riik maksab neile, kui neil on koer.
Elame puhkama läinud paari väikses majakeses. Kolm tuba, telekas, suur külmik, dvd-d, kliimamasin igas toas... Singapuri sipelgad, suured konnad ning igasugu sisalikud.


9. mai
Kell on 1:00 laupäeva varahommik. Lõppes just film, mis rääkis Brasiilias rändavatest noortest, kes tahtsid seiklust ja nad said selle, kuid oma kolme sõbra elu eest. Organidoonorlus on mujal maailmas rohkesti hinnatud.
Töö on ikkagi suhteliselt igav. No kui teha midagi on, siis on huvitav. Algab kell 7:15 äratusega ja 8:00 tööga, lõppeb umbes 19-20:00 ajal õhtul, vahepeal 3 tunnine pausike. L ja P algab töö 11:30 ja lõpp on samal ajal, mis tavaliselt. Täna rääkisin ühe müüja tädiga, küsis kust ma pärit olen, siis seleta Aborigeenile kus Eesti on. Ta teadis Euroopat ja et see on teisel pool maakera. Siis ta rääkis sellest oma sõpradele ka. Kommuunis on kuus footy(austraalia jalgpall) meeskonda ning täna oli mäng. Poes ei olnud kedagi mängu ajal, kuid kui mäng lõppes, siis voolasid kõik tuppa ostlema. Täna sain teada, et kui pood kell 17:00 kini pannakse siis pean suitsukasti tooma Take Away-sse. Ise tulin sellele järeldusele. Arenen. Huvitav on ka see, et siin käivad kalal nii õngedega kui ka odadega, mida kasutasid nende esi-esivanemad jne kuni aegade alguseni, või Dreaminguteni. Wäwa [vaava], ehk siis vend. Uhke on olla umbes 800 inimese vend. Kuid eks see ole tegelikult tõsi, mingitviisi oleme ju kõik vennad-õed. Kui käisime Darwinis jalanõusi ostlemas, siis ühistranspordis ühes peatuses tahtis tulla peale üks aborigeenist vanem allakäinud (välimuse järgi) meesterahvas, kellel oli kaasas paber, mis tõestab, et ta saab pussiga soodsamalt sõita, kuid tal ei olnud kahjuks raha kaasas, siis teine nn vend istus juhtumisi just üke juures ja mõistis mis lahti, otsekohe tõusis ja küsis palju pilet maksab, maksis ja mõlemad sõitsid rahus edasi. Nii ka poes, peaaegu: Kui esimesel pole toidukaardil või kusagil raha, siis küsib, kas järgmine saab tema eest maksta, kui saab, siis makstakse. Lapsed saavad alati, mis nad tahavad. Üldjuhul on nad vägagi ausad. Kuid võtavad kõike sõna-sõnalt, räägiti üks juhtum: kui paluti aborigeenipoistel treileril olev prügi viia kusagile ja ära põletada (inglise keelest otsetõlkes: ...võtke see treiler koos prügiga ja põletage ära...) nii nad tegid, ning pärast segaduses tulid küsima, miks nad treileri pidid ära põletama, koos prügiga muidugi. Nad on kavalad.
Ning mis õnnistus, siin ikkagi on Internet, poekontoris, mida võime iga kell kasutada, kuid ei tea, kas tasub ära.


10. mai

Tegelikult oleme Take Away Managerid, ehk siis meie töö on teha võimalikult vähe, no on mõningad asjad, mida peame tegema, kuid need on minimaalsed. Vaatama, kas köögi külmikus on piisavalt kana, aitama probleemidega, aitama raha lugeda, avama ja lukustama. Ülejäänu ongi kõige raskem, teiste käskimine, hea sõnaga palumine, see on niiiii raske. Tee seda Tee toda. Südametunnistus valutab. Kuid terve meie tänapäevane maailm on niiviisi üles ehitatud, Ning Mina, vaene inimene, olen seda siin kõike avastamas, kogemas. Loomulikult oli mul juba ennist pilt sellest olemas, kuid nüüd, kui ise olen käskija, siis on pilt hoopis teine. On veel palju pisemaid ja suuremaid asju, mis teevad selle siin raskemaks/kergemaks. Pesa ütles, et see näeb CV peal hea välja. OK..


11. mai

Palav. Käisin siin ka jooksmas. Mööda punast maad. Punane muld. Minust pikemad termiidiliiva tornid metsas. Suured pühvlijäljed munases mullas. Ning vältida päikest, tuline, aga seiklusrikas.
Küla on väike, kuid huvitav. Palju on koeri, alguses alustasin jooksu külas, kus mitmed koerad mulle karjudes järgnesid. Küla on ka räpane, palju on prügi laiali, palju on koerte pärast, sest need tirivad kõik prügikastid laiali. Kuulsin, et siin on üks päev, kus kõik koristavad linna...küla...kommuuni, ei tea kuidas seda kohta kutsuda. Inimesed siin on sõbralikud, õpetavad meile keelt, mis on lihtne, kuid antud juhul raske meelde jätta.
Meil on majas ka üks didgeridoo, mida ma täna mängisin. Ma olen juba nagu Päris.
Kaks nädalat veel.

Nhämirr nhe, manymak? - Yo. Manymak ŋarra.
How are you, ok? - Yes, I am ok.

4. mai

L2hen homme 3. n2dalaks NT Aborigeenidega toole. Siin pole t2pit2hti. Ning sellel ajal pole postitusi oodata.

K6ike Kaunist ja Ilusat Kevadet.

1. mai

Kirjutasin kirja, mis sisaldas lõiku:

Mis veel, Miskipärast tulid mulle meelde sina, kui eile käisin Darwinis ühel nn turul. Las ma proovin seda kirjeldada, mis seal oli.
Seda turgu nimetatakse Mindil Beach Market-iks. See toimub ainult kuival hooajal. Igal neljapäeva ja pühapäeva õhtul. Kõndisime sinna, inimesi tuli vastu ja ka meil oli kaaslasi, kes meiega ühes suunas ranna poole tulid. Juba eemalt oli näha tulesid, telke, autosid ning kuulda inimmassi suminat, kitarrimängu ning aborigeenide muusikat. Ranna ääres on park, mida läbivad mõned teed, nende teede ääred on marketi ajal telke ja karavane täis, nad müüvad kõike. Palju on süüa, naturaalseid ehteid ja riideid. Rohuplati ääres oli väike lava, kus laulis noor naine oma kitarri ning sõprade viiuli ja klaveri saatel. Rohuplatsil oli inimesi istumas ja pikutas, kuulamas ja kaaslasega jutustamas, kellegi kaisus lamamas või lastega mängimas. 50 meetrit seljapool on kohisemas meri, mida kahjuks küll inimsumina tõttu ei kuulnud. Seisin seal rohuplatsil ning Sina tulid meelde. Ehk oli see märk, et pean sulle selle edasi andma.