21. mai

Vahetustega töö. Minu kord tuleb umbes täpselt 45 minuti pärast. Lõuna on söödud, ning olen minekuks valmis. Ehhki ma juba aiman mis mind ees ootab. Ma arvan, et ma näen tulevikku, sest iga päev on sama rutiin. Tegelt varastasin selle mõtte filmist Wanted, efektirohke film. Jah olen siin olles vägagi palju filme näinud, sest erilist muud tegevust siin ei leia. Vahepeal käin ka jooksmas seal punastel teedel.
Töö on ikka nii kahjulik inimestele. See muudab neid...
Aga muidu on tore, mõni naine on päris hea huumorisoonega, naerame, kui leiame rösteri vahelt (selline kaks raudplaati üksteise peal, kuhu vahele võileibu paned) mustaks kõrbenud juustuvõileibu – või kui ma toon kastiga kokteiliviinereid, sellest ma muidugi aru ei saanud, miks see naljakas oli.
Ükspäev suri kusagil kommuunis keegi. Pood ja Take Away pandi kinni pooleks tunniks. Koguneti kusagile maja juurde ja räägiti, kes suri, ja siis nad klõpsisid puupulki kokku, see on muusika tegelikult, ja mitte mingi suvalise puu pulgad vaid mingi eriline. Ning kui surnu on kellegile väga lähedane, siis ka suitsetatakse pood ära, ehk aetakse hing koju, et ta segama ei hakkaks. Ning pärast seda, ei tohi keegi surnu nime suhu võtta, isegi ei tohi öelda asju, mis ta nime meenutavad. Ta on läinud, unustatud. Nii ongi õigem, ma usun.
Üksõhtu ründasid meid ka lapsed, kui töölt tulime, panime alarmi peale ja lukustasime uksed. Siis väravate juures tuli parv lapsi ja hakkasid pärima igast asju, et neile kommi annaksime või mida iganes, mida meil on. Meile juba varemalt öeldi, et kui midagi kunagi neile anname, siis ei jäta nad meid kunagi rahule, siis pidime neile seletama, et meil ei ole miskit. Nad käivad vist kristlikus koolis, ajasid midagi jumalast, et ta näeb. Jah, see oli suhteliselt jube. Kuid see juhtus vaid korra.