17. -18. Oktoober

EST surf team: Pesa, Chris, me

Lõpuks jõudsin Austraaliamaale! Shanghais oli üks ilusamaid lennujaamu, mis ma näinud olen. Väga palju ruumi ja kuidagi mõnus ka. Lend oli pikk. Kokku Pekingi-Sydney oli umbes 14 tundi koos vahepeatusega Shanghais. Tegin, mis ma lubasin, saabudes tsillisin Sydney lennujaamas umbes tund aega ja mõtlesin, mis nüüd teha. Ostsin omale kohaliku numbri. Juba seal küsiti, kus ma elan, kuid ma ei teadnud ju, tahtis mingit aadressi kirja panna. Aga näe, ma ei tea ju. Ah jaa passikontrolli poiss ka küsis, kus ma elama hakkan, ma muidugi ei teadnud,  ütlesin „In Sydney“, ning siis ütles, et mõnes hostelis ja ma vastu et muidugi hostelis siis olid kõik rahul. Enne passikontrolli tuleb täita väike küsimustik, kus ma märkisin et ma tõin mingit sööki Austraaliasse (siin on väga karmid seadused söögi toomisega maale) Siis pidin kontrolli järjekorras ootama umbes pool tundi, et öelda „I have chocolate bars in my baggage“ ning siis võisin kohe ilma kontollimata läbi minna.

Niisiis tuli mul meelde ka WH viisa tempel, mis kunagi pidi tehtama passi, aga küsisin piirivalvurite käest, kuid nemad ütlesid, et seda pole enam vaja. Helistasin oma uue numbriga Pesale ning ta ütles, et alles õhtul jõuavad linna tagasi. Ok. Läksin õue lennujaama ette. Istusin pingil ja näe, jälle hakkab nina veritsema – jess. Aga lõpuks jäi verejooks kinni ning mõtlesin jala kesklinna jalutada. Mõtlesin küll, aga kuhu poole minna? Suured autoteed ja värgid igast kohtades. Läksin ikkagi rongiga. Õpilase pilet oli 9.80 $ Sõitsin kusagile Center peatusesse, kust ehk saab peaagu kõikjale. Peale seda alustasin oma Esimest jalutuskäiku Sydneys. Oh seda lõbu, hea, et lennujaamast tasuta väikse linnakaardi kaasa haarasin, muidu oleksin ehk siiamaani eksinud. Nii Soe ja Multikultuurne linn. Danielle ütles, et Kui tahad maailmas kõik kohad läbi käia, siis tule Sydneysse. Ning mulle hakkab tunduma, et see ongi nii "City of villages". Kuigi väga palju on Aasia inimesi. Vähem musti ning ehedaid valgeid. Danielle on Couchsurfingu liige

 ning nad on Pesaga juba paljugi tuttavad. Ta sõidutab meid linnas ringi ning räägib asjadest. Paar, kolm esimest ööd veedame ka tema pool, kus elavad veel mõned aasia tüdrukud, kuid kõiki ei ole kohal. Reede oli jube raske, aga juba siis nägin ära Opera house ning suure avatud botaanikaaia ja veel mõned pargid, kus ma oma kottidega istusin magamata näoga. Esimene söök oli Hungry Jackis, mis on nagu kuulus Mäk, ei jäänud muud üle sest kõtu oli tühi ja muud kohta ei leidnud kahjuks. Treeneril oli õigus, igal pool on jooksjad või vähemalt nad jooksevad – parkides, tänavatel, rannas. Õhtul kukkusin kohe voodisse ja magasin. No worries. Laupäeval Käisime juba surfamas, üks poiss Hawailt õpetas meid. Meid oli kaks eestlast, kanadalane, taanlane, lõuna-aafrikas sündinud tüdruk ning kohalik. Väga lahe, juba sain ka trikile peaaegu pihta ning sain hakkama. Rannad on niiiii mõnusad. Surfilaua ost on kindel! Siis õhtul käisime jäätist söömas ja kohvi joomas Manlys. Sõitsime ringi ühe saksa tüdrukuga, kes ka couchsurfinguga liitunud.

Praegu olen kindlasti rahul, et ma siia tulin.