Lendasime eile veel kaks tundi tulevikku. Siin on uus lennujaam, inimesed, tunded, õhk... Ehk siis lendasime Uus-Meremaale. Algul sujus kõik korrapäraselt. Kuni jõudsime Melbourne lennujaama Starjeti Check-in-i. Siin selgus, et peab olema kindlalt ka tagasilennupilet olemas. Siis kohe mõte lendles igas suunas, ning tädid pakkusid välja pileti, mille eest pidime varanduse maksma, kuid selle saame tagasi, kui loobume lennust ning otsime odavama lennu. Seega ei ole midagi nii lihtne siia riiki siseneda. Eestist saab vaid 100 inimest aastas WH viisa. Kuigi Eesti on nende riikide nimekirjas, kus saavad reisijad siin liikuda ilma viisata 3 kuud. Kuid neil peab olema tagasilennupilet. Ning seda kontrollitakse nii minekul check-in-is kui ka passikontrollis, kui siia oled jõudnud. Meil kontolliti ka telk üle ning tossud, et äkki on mulda küljes või putukad kusagil telgi küljes. Ning lasti x-rayga mõlemad kotid meie silme ees läbi – minul oli mingi ümmargune värk, mida suured poisid tahtsid kontrollida. See oli väike pall, mille ostsin kusagilt linnast, vist oli Hobart. Kuid üldiselt pole veel ringi vaadanud. Markus magab ja mina olen Backpackeris lounge-is vaatan jalkat. Man City ning A Villa mäng. Siia saabusime öösel ning ärevus oli suht suur, seega ei saanud väga hästi magama jääda ja veel kahe tunnine vahe eelnevaga.
2 comments:
Kas olete pohja- voi lounasaarel? Ja kui pikalt kavatsete seal seigelda?
Tere Sri.
Me asume Christchurchis hetkel, otsime kedagi, kellega koos seiklema minna. Ehk siis plaanis kusagil Aprillis põhja-saarele jõuda.
Post a Comment