Taupo (28.03)

Wellingtonist sõitsime välja. Bussiga ning häälega. Sihtpunktiks Taupo. Peaaegu et nagu minu nimigi. Ning keegi ütles et mul on Mauri nimi. Igatahes..
Käisime jälle jalutamas. Päevane tripp „Tongariro Alpine Crossing“. Öeldakse, et parim Uus-meremaa päevane jalutamine. Kuid mis siis juhtus? Läksime hommikul 7.10 bussiga vulkaani jalamile. Hommikul pimedas nägin veel paari tähte hosteli juures. Jõudsime jalamile ja hakkasime jalutama. Siis... ei ei vulkaan ei hakanud purskama. Hoopis hullem – vihma hakkas sadama. 4 tundi vihma käes jalutamist. Ja mitte ainult – ühtki ilusat pilti ei saanud nendest kaunitest vaadetest või vulkaanidest sest pilv oli otse meie peal, tuul puhus kõvasti külma, riided olid läbimärjad, ma muidugi lühikeste pükstega ning jalad tahtsid pooleks külmuda kuid ma kordasin peas „seisma ei tohi jääda, liigu, kasvõi rooma“ see aitas. Kuid silmasime teepeal sügavaid kraatreid, helesiniseid pisikesi järvekesi, kuumaauru pragusid maa sees, ning sooje kive saime katsuda. Aga jah parim jalutuskäik siin pool ja siis kõige halvem ilm, mis üldse olla saab mägedes ronides.
Hääletades edasi.