Te Papa, Wellington (26.03)

Kunstimuuseum. Suur keeruline hoone, nagu Eesti Kumu. Kuid palju põnevam. Ei teagi miks, aga kõik välismaa muuseumid tunduvad kuidagi atraktiivsemad. Niisiis veetsime seal umbkaudu 6 tundi. Meeletult informatsiooni sihukese väikese ajaga. Mis seal siis on? Maailma suurim kalmaar, mis üldse nähtud – 4,5 m pikkuse kehaga. Väga palju Uus-meremaa loomadest, taimedest, lindudest, kaladest. Saime teada, et siin on peaaegu iga päev kusagil maavärin. Oli ka ehitatud simulatsioon värinast – majake, mis värises. Natuke botaanikaaeda. Moneti ning impressionistide näitus. Ning väga palju ajaloost. Kunagi oli 85% sellest maast kaetud metsaga ja inimeste tuleku tagajärjel on see kahanenud 25%. Kui Maurid olid end siia maale elama sättinud ja tuli valge mees siis ta ostis terve maa ära aastatel 1840-1864. Ning lubati tumedatele väga palju reserve, mida nad kunagi ei saanud. Mauri rahvad muutusid kurvaks ja kirjutasid kirja Inglismaale kuningannale, kus oli kirjas „...valge nahk saagu võrdseks tumeda nahaga...“ Nüüd austatakse Mauride kultuuri palju rohkem, ehhki on see suhteliselt välja suretatud ning seda vaid näidatakse turistidele. Õnneks on ka organisatsioone, kes püüavad seda taastada. Muuseumis nägin veel lühifilmidest koosnevat fühifilmi „My Place“. See rääkis erinevatest inimestest, kes on siin Uus-meremaal leidnud selle Erilise koha, kus neil on hea. Lõbus ja inspireeriv film.
Ah jaa... oleme põhja saarel pealinnas Wellingtonis.