Nevis Bungy 134m (10.03)

Ehk siis väga kõrge hüpe.

Eile jõudsime Queenstowni. Teadsime, et siin kulub raha väga kiiresti, siis otsustasime, et ühtegi päeva niisama ei passi. Nagu peale 8 tunnist bussisõitu Christchurchist siia otsisime backpackeri, mille hiljem järgmiseks päevaks ära vahetasime, igatahes siis samal õhtul bookisime ka hüppe

 ära. Pesal oli see esimene kord. Kuid ma olin varem sellist asja proovinud. Niisiis bussi peale ja umbes 40 min sõit kohapeale. Seal ilusti tädid annavad meile rihmad selga ning kaaluvad uuesti üle. Hah.. arvake, kas ma olen paksuks läinud? Muidugi olen – kaalusin 76kg, ma pole kunagi nii palju kaalunud. Kuid see selleks. Näeme sealt seda kõite otsas rippuvat majakest, kust siis peab alla hüppama. Sinna viib mingi väike käru, mis võtab 6 inimest peale. Juba sealt on kõrge kõrge. Pinge on juba laes, sest kõik ümberringi on pinges ja ehk veidi hirmul. Nii minagi. Jõuame köitel rippuvasse majakesse, kus pannakse meid kaalu järgi järjekorda. Olen kolmas. Esimene kadus, teine kadus..    ..minu kord.... panevad köied jalgade külge ning tõusen. Sammun tibusammudega platvormi poole, vaatan alla, vaatan veel kord. Ei olegi nii hirmus, kuid siis jõuan ääre peale, varbad on üle ääre veidike. Nüüd on natuke kõhe olla. Kaugel all voolab pisike jõgi, mis siiski vaid näib pisike, kaljukivid on ümberringi. Ees on suur mägi, mida poiss soovitab jälgida. Ning järsku

 ta hakkab loendama.. 5..4..3..2..1..... Ning mis mul üle jäi, kumerdan veidike keha, kätega võtan suure hoo ning lendan. Käed laiali, pea alla poole, 200km/h, jõgi läheneb ja läheneb, silmist voolavad väiksed pisarad........ ....köis lõpuks tõmbab tagasi. Siis kui teist korda köis tagasi üles tõmbab, siis ideaalis peaks köie jalgade küljest lahti tõmbama. See on hirmsam asi selle juures. Siis sikutan mingit nöört, mis ei tööta, sikutan uuesti ja uuesti, endal hirm sees, et mis kuradi pärast ma omal mingi köie lahti pean tõmbama. Kuid siis järsku sain sellega hakkama ning jäin istuli köie külge rippuma. Muidu oleks nad mind pea alaspidi üles tirinud. Jõudsin turvaliselt tagasi majakesse.

Ning söögist. Siin on üks Selline Burgerikohake, mis on vägagi populaarne – Nagu ma aru sain, siis see alustas kusagil agulis ning nüüd on ta jõudnud peatänavale. Seal tehakse nii häid burgereid et jube kohe. Umbes 100 korda paremad, kui maci või kus iganes omad. Kuid seal on ka iga õhtu pikk järjekord, ja iga burgeri tegemine võtab umbes 10 min. Kuid see tasub end ära.

Homme peame ka midagi välja mõtlema. Elu on liiga naljakas, et seda tõsiselt võtta. Samas on elus liiga palju teha, et päevi maha magada.