Kepler Track (15.03-18.03)

15.03

Eile jõudsime Te Anau-sse. Jällegi üks turistilõks, peaaegu. Täna alustasime esimese matkaraja läbimist. Nimeks on sellel Kepler Track, see on 60 km pikk ning läbib Fiordlandi loodusparki. Täna oli lihtne päev, 8.9 km linnast esimesse telkimisplatsi. Registreerides sellele rajale tuli neile öelda, kas Ema teab, et me siin rajale läheme? No veel ei tea. Kuid ehk varsti teab. Siis andsin Koduse numbri, et kui midagi juhtub siis, Ema, keegi oleks Uus Meremaalt sulle helistanud.

 

16.03

Teine telkimisplats. Siia jõudmiseks pidin läbima üle 23 km, mäkke ning seal mäetippe vallutama, pilte tegema ja viimased kilomeetrid allamäge veerema. Hommikul ärkasin jube vara kuid kell tirises 7:00. Siis pikutasin 20min ja tegin 20 kõhulihast, et keha tööle saaks ning soojus. Vahetasin riided ja pakkisin asjad. Sõin hommikust järve ääres, millel oli paks udukiht peal. Pesa ikka magab. Mõtlen siis veidi ning ei taha talle tervet telki ka jätta ning võtan ülemise osa maha, pakin ära ja tõmban seljakoti selga. Siis ta ärkab ja ütleb pahasti. :D

Mina hakkasin mäe poole liikuma. Tõus ei olnudki nii raske, miskipärast energiat oli lausa kolme eest. Kui üle metsapiiri jõudsin, avastasin, et udu on igal pool, kus on madalam kui metsapiir. Soov oli suur sukelduda valgesse pehmesse pilve, kuid sellest kukub lõpuks läbi ja saab haiget. Pildid tehtud ning edasi. Ronisin Mt Luxmore-i tippu ja teistegi mägede otsa. Ühe tipus ehitasin kividest tugitooli ja istusin seal pool tundi. Vaatasin üles pilvi ning kõik oli meeldivalt vaikne – ainult kõrvus oli imepisike kohin. Vaated on vapustavad. Lõpuks läheb tee alla. Sama palju alla kui hommikul üles. Mets on muutunud – kuidagi rohkem elavam, lõhnab paremini, ojasid on rohkem, kust voolab parim külm vesi. Jõudsin uuele telkimisplatsile.

 

18.03

Oleme tagasi Te anaus. Mis juhtus eile ning täna? Kohe lähemalt.

17. märts oli kolmas päev sellel rajal. Mööda jõge allapoole. Ah jaa siin on need kuramuse nn „Sandflies“ – pisikesed vastikud kärbsed, hammustavad vere välja ning siis sügeleb nagu sääsehammustus, ja neid on siin hulgi. Kui Austraalias pead panema päikesekreemi siis siin putukakreemi. Mööda jõge allapoole. Käisime umbes 3 tundi mööda teed, siis Pesa otsustas minna tsillima jõe äärde. Ma läksin edasi. Siis ka mul tekkis tunne, et läheks jõe äärde. Mõeldud tehtud. Istusin seal keset jõge kividel ning mõtlesin, mis edasi. Näitlesin natuke – üritasin ehitada kividest ülekäiku, nagu „Into The Wild“-is, lahe tunne oli. Siis sõin küpsiseid ning päevitasin. Siis kargas mõte pähe, et hakkan mööda jõge allapoole liikuma. Vahetasin tossud plätude vastu ja tõmbasin koti selga ja vette. Vesi oli jube külm, ning kohati ka sügav. Mõnes kohas oli vool tugev, peaaegu kukkusin ümber. Minuarust oli see seda väärt – nii mõnus on iseseisvalt kusagil jões plätserdada lootes vaid iseenda tarkusele ja jõule. Olin juba tükk aega niiviisi liikunud ja otsustasin siis tagasi rajale minna. Oh üllatust, esimene nägu kes vastu vahib ongi Pesa. See oli jube naljakas, sest ennist ta jäi kusagile maha ja nüüd on ta kohe sealsamas nurga peal. Ma kusagil läbi võssi rabistan raja poole. Peale seda mööda rada kolmanda platsini. Seal oli vaid üks vanamees ning üks paarike. Pisike pesemine külmas järves ning söök ja magama.

Ning veel Metsast. See on Imeline. Nii Elus, nii roheline. Lõhnab nagu päris. Kõikjal on roheline pehme sammal, ka puudel, kividel, usun kui sinna jääda nädalaks kaheks, siis ka minul hakkab see kasvama. Linnud. Nii lahedad. Kui neid silmad, siis sinna jääd seisma, tulevad nad lauldes ja tantsides sind uudistama. Need Uus-Meremaa „leevikesed ja tihased“ tiirlevad su ümber ja okstel. Teised jälle julgelt hüplevad su juurde, et leida putukaid ja muid pisikesi elukaid. Nii vahva.

Peale seda oli suhteliselt igav jalutamine tagasi alguspunkti. Nägime nn pikimat rippsilda Uus-Meremaal ja mets ning veel metsa. Olemegi kohal. Nüüd siis vaid mälestused kirja ning pildid ära sorteerida ning ...