Hommikul sain Jo käest sõnumi, et nad on teel Katoomba poole. Ok siis kiiresti pisike hommikusöök ja kohtumispaika. Seal Oli Rosie, Agathe ning Joachim, kes olid valmis Six Foot Tracki (SFT) tegema.Ega midagi, läheme Pesaga kaasa, Mis siin ikka muud teha. Seekord oli lõbusam. Sest meil oli rohkem inimesi – 2 eestlast, 2 prantslast ning inglane. Tüdrukud olid esimese päeva lõpuks nii surnud, et nad juba organiseerisid omale transpordi järgmiseks päevaks, et koju saada. Kuid ma ikkagi rääkisin neile, et nad tunnevad end palju paremini, kui nad selle raja lõpuni käivad. Ning teisel päeval võtsime kõik rasked asjad oma kätte, et tüdrukutel võimalikult kerged seljakotid oleksid. Ning Nad jätkasid meiega, mul oli nii hea meel, et nad meiega tulid ning lõpetasid. Seekord tegime kolme päevaga. Mõlemal ööl ma ei saanud telgis magada, kas liiga palav, või maapind oli liiga kivine, kuid olin rõõmus ja jätkasin – inspiratsiooni ning jõudu jagus veel jagada ka teistele. Nüüd on veel kaks päeva vaba. Kindlasti leian omale tegevust, sest on palju teha. Kirjutada (ostsin omale pisikese märkmiku, kuhu kirjutan, kui ei taha trükkida) joonistada (pean veel omale mingid värvid muretsema) ning puhata.
Miskipärast tunnen nii vabalt ja rahulolevana. Mõnus. Lihtsalt olla ja teha mida hing soovib. Rääkida inimestega, kes ei karda ennast näidata. Mõelda kodu peale ning arutleda inimeste üle keda olen kohanud või kellega kohtun kunagi. Peamiselt kuulan The Kooksi.
0 comments:
Post a Comment