Vahepeal ei olegi palju juhtunud. Olen vähe tööd teinud ning kohalikega rohkem tutvust teinud. Sorteerisin Tara uues korteris kõik ta fotod ning valisin välja umbes 6 või seitse, mis ma kleepisin seinaribale. Ma valisin neist kõige paremad, tahaksin neid ka siin näidata, sest valik oli suhteliselt kerge, sest ülejäänud pildid olid kõik nii ühe ja sama motiiviga. Tara ei võtnudki neid sealt maha, vaid jättis sinna rippuma. Nii armas temast. Ta on kui linnatüdruk, kes on maal elanud. Mind ta kiusab ning Jo-d ka. Aga temaga on vahest tore lihtsalt rääkida. Chris, kes on umbes sama kaua siin olnud, kui minagi, on päris huvitav kuju – tal on iseloomu. Ta teeb nii, nagu tema tahab, ning kui ta ei taha midagi teha, siis ta seda ka ei tee. Mingis osas on ta natuke minu moodi – tahab osata väga paljusid asju: muusikat, joonistada, joosta, teada, näha, kogeda... Sam, üks abikokkadest, ka umbes minu vanune. Temast ma veel ei tea eriti midagi – ning mulle tundub, et ta ise ka ei tea veel. Aga ta on hea, abivalmis, temaga olen kõige rohkem harjunud või öeldes tesiti, et tean tema käike ette. Prantsalased – kõige paremad. Jo-ga olime täna koos tööl kui bikerid sõid lõunat. Ta inglise keel ei ole küll nii hea aga ta mõtleb ning ütleb väga lihtsasti. Eile jõime õlut poiste flatis, ning laulsime Eminemi laulu ja naersime. Hiljem sattusime Tara flatti ja seal tegime sõbrapilti kui kandsin jänkukõrvu ja temal oli punane päkapikumüts. Täis koomikat, kuid samas tõsine. Agathe, ma käisin temaga ühel hommikul jooksmas, ning nakatasin teda jooksmisega, ta üritab iga hommik natuke liigutada. Kui prantslased on midagi välja teeninud, või neile midagi lubatud, siis seda nad peavad ka saama. Kindlalt. Jey, suurem abikokk kui Sam, – temast ei oska ka midagi öelda, liiga vara veel. Tara vend, seda ma tean. Ning veel Inglise tüdruk, kellele tegin üks öö käevõru, või niinimetatud käevõru. Koos tänukiviga. Ta on tore tüdruk, ta meeldib mulle, alati ta naeratab ja paneb mind rõõmu tundma. Kõigil maailma inimestel võiks see omadus olla.
Siis on veel palju vanemaid inimesi, kellest ma ei tea midagi eriti öelda. Bistroo töötajad ning Restoranis on vahetevahel ka muid inimesi. Aga eks nemad ka varsti ehk avavad oma leheküljed mu suures paksus raamatus, mis mul alatasa kaasas on.
Remember, some of us learn from other people´s mistakes and the rest of us have to be the other people.
0 comments:
Post a Comment