Üleeila käisime kokkadega ja veel kahe töötajaga baaris, mängisime snookerit ning jõime õlut, ma eriti ei tahtnud juua – ei olnud seda tunnet. Ning vahepeal ei olegi midagi hämmastavat juhtunud. See on märk, et peaks edasi liikuma. Uusi maid avastama. Kuid jõuludeni kannatame ära.
Mul oli kaks vaba päeva ning need olid tõesti igavad, magasin, lugesin raamatu läbi, ning soin. Tahame teha mootorratta lubasid, kuid siinsed omavalitsused ei taha lasta, sest me pole siin 6 kuud elanud. Siis kirjutasin teistele omavalitsustele, et kuidas neil need seadused on. Ehk saab kusagil mujal neid teha.
Järgmine nädal on meil vaba, ei teagi, mida teha. Võime six foot tracki uuesti teha koos prantslaste ja Rosiega. Või siis midagi muud välja mõelda.
Käisin Rosie juures ning laenasin temalt 3 õlipastelli, et pilt joonistada. Joonistama hakkasin umbes kell 3 öösel, siis sain nuuekmõmmiku valmis ning hommikul ärkasin 12 ja kritseldasin teisele poole paberile mõned virmalised. Need õlipastellid on liiga tugevad või siis paber ei ole libe, sest näppudega on raske värvi laiali ajada. Ehk see tähendab, et ma ei teinud ilusat pilti, kuid eks ilu on vaataja silmis.
Each of us will one day be judged by our standards of life, not by our standard of living; by our measure of giving, not by our measure of wealth; by our simple goodness, not by our seeming greatness. – William Arthur Ward
0 comments:
Post a Comment