Eile saabus meie Kanada sõber Cris siia Jenolan Cavesi. Hakkab ka meiega koos tööd tegema. Täna olin Bistroos kuumas osakonnas kella 8:00-st hommikul kuni 17 õhtal. Jube oli küll. Kõik see kiirtoit ja kuumus, mis mind seal ümbritseb, Ning Rasv. Peale tööd läksin köögi kontorisse internetti, et saada aru, kui kaugel mu TFN on, kuid kui olin seda juba paar minutit taga otsinud, saabus James ning ütles, et just umbes 10 min tagasi ta helistas kusagile ning sai mu numbri. No mis siis ikka, kõik tuleb nii lihtsasti, kui mitte muretseda ning soovid ilusti käiku lasta. Suur Aitäh James, ma kingin sulle jõuludeks Eesti šokolaadi. Just täitsin paberid ära, aga aadressi mul pole, lähen kohe tagasi kontori, et selle koha aadress kirjutada, sest ma ju põhimõtteliselt elan siin. Ehk jõuludeni. Ei tea isegi.
Jenolan on väike koht – vaikselt hakkavad kõigi elulood peas ringi kumama, kuid jutud on jutud ning ei oska midagi uskuda. Pean ise leidma tõed ja valed. Eks see elu ongi selline hea, et kui tahad tõelist, siis parem leia see ise. Ei ole vaja valida kergemaid teid, mida inimesed pakuvad ümberringi.
„Fear – whatever it is fear of falling, fear of failing, or fear of being found out – is a heavy burden to carry.“
0 comments:
Post a Comment