Lõpp. Täitsa lõpp.

Nüüd olen juba Eesti pinnal olnud poolteist kuud ja mõni päev peale.

Olen oodanud maksutagastust. Mul oli selline olukord, et:

Darwinist lahkudes päev enne sain oma maksutagastuse tehtud Maksukontoris. Peale seiklusi Tais, Saksamaal jõudisn koju ja nädala pärast oli postkastis kirjake, mis ütles, et saan vaid 78 dollarit tagasi 3000-st. Nii see mulle ei meeldinud, lugesin ja otsisin asju, kuidas uuesti seda teha. Kirjutasin ka maksuagentuuridele. Sain positiivse vastuse Taxback.com-ilt. Nad olid rõõmsalt valmis mind aitama. Nii ma siis saatsin neile kõik andmed. Ning jäin ootele.

Nüüd lõpuks emt arvet makstes avastasin, et kontonumber on muutunud. Ma olin õnnelik, et nii läks. Nüüd ma ei peagi omale tööd leidma kohe paari nädala jooksul. Ja saan sõpradele limonaadi osta.

Aga muidu, avastasin, et Tallinn (eriti kesklinn) on muutunud kolmekeelseks:

1. Vene keel
2. Eesti keel
3. Soome keel

Ning Eesti muusika on hea. Kuulan palju Indigolapsi, Alendrit ning väiksemaid artiste.

Austraaliast tunnen vaid inimeste suhtumisest puudust. Kuidas kõik nii lihtne on. Ja soe. Ja sõbralikum. Kuid Olen sündinud Eestis ja siia jääb mu kodu. Ehhki hing jääb igatsema ka muud maailma avastada.

Olen Õnnelik!

Tagasi

Tulek koju:

Berliinis lennujaamas ütlesin head aega oma hostile, kes mul katust peakohal hoidis. Veelkord suured tänud talle. Lennukis lendasin koos Kanteri-poisiga, kes tuli kusagilt tagasi. Väga imelik oli alguses Eesti keelt kuulata jälle. See tundus nii külm ja tundetu. Kuid nüüd olen sellega harjunud ja ei suuda mõista, miks ei ole viisakas. Esimene poskäik Tallinnas - poetädi ei öeldnud ei tere ega head-aega. (Tartus käisin poes ja seal miskipärast tundus mulle, et müüja arvas, et olen vällamaalt) Naljakas.

Lennujaama tuli et peaaegu terve pere kohale, mind tervitama.

Tervis on korrast ära. Ei teagi täpselt miks, kuid ehk läheb lähipäevil korda tagasi. Vajab veidi aega, kuna peab teisel ajal magama ja seedima ja puhkama ja ...

Jääme ootama uusi seiklusi.

Kogemus on hindamatu.

Berliin (12. – 15. juuni)

Enne kodu on veel üks väike seiklus Saksamaa pealinnas. Ööbin sõprade juures, kes eelmine aasta läbi Couchsurfingu minu diivanil magasid. Väga mugav.

Lend Bangkokist oli pikk ja kurnav. Lennujaama pidin taksoga minema, sest bussijaamas pool tundi lennujaamabussi oodates hakkasin selles kahtlema. Lennukis ei saanud istet akna juurde, seega passisin keskel. Süüa sai selle 11 tunni jooksul umbes 4 korda. Tulin Air Berliniga.
Maandusin Berliinis Tegeli lennujaamas, kus ootasin pagasit üle poole tunni. Kuid mu sõber oli juba seal. Niisiis alguses oli natuke veider suhtlemist alustada, sest olime ennist vaid korra kohanud (põhimõtteliselt), Kuid saime hakkama. Ööbisin sõbra majas. Väga kena ja sõbralik perekond, ehhki Inglise keelt rääkis ema läbi raskuste. Suur suur Aitäh sellele kenale perele. Saabusin sinna reede õhtul. Ajavahe on Taimaaga 5 tundi. Samal õhtul läksime välja kusagile baari õlut jooma. Imestasin, et Saksamaal saab õlut osta juba 16 aastaselt ning tänava peal on igal teisel noorel õlupudel näpu vahel. Seda oli tõeliselt veider näha. Sest mujal sellist pilti pole kohanud. Kuid tol õhtal kohtasin ka paljusid teisi saksa noori, ja ka üks rootsi tüdruk.

Laupäevaks nad olid mulle korraldanud vaatamisväärsuste päeva. Käisin Berliini peamised Turistikohad läbi. Pilte ma ei teinud, sest ei olnud sellist õiget fotograafi tunnet. Võimas oli näha seda suurt katkist kirikut, mis keset suurlinna vaikselt pesitseb, eriti kui seda vaadata kaugusest. Berliini müür, mis täis joonistatud (kahjuks ei olnud meil ühtki joonistusvahendit kaasas, muidu oleks ka midagi kritseldanud). Kohtusin ka ühe Keenia poisiga, Kes sinna õppima on läinud. Tema rääkis ilusti inglise keeles. Ah jaa, miskipärast ei rääkinud sakslased eriti inglise keeles. Ei teagi miks. Päeva lõpuks jäin ühe teise sõbraga kahekesi, siis ta küsis, mis võiks ette võtta. Ma pakkusin välja, et vaatame, kus kodutud magavad, siis ta teadis kus neile süüa antakse, liikusime siis sinna. (Ta ükskord tahtsi sinna tööle saada, kuid see ebaõnnestus) Sain teada, et sinna annavad süüa kõik suured kaubandusketid (söögi, mis kohe kohe hakkavad halvaks minema) Ning tegelikult saavad sealt süüa kõik inimesed, kes ainult tahavad. Ning ta küsis saksa keeles, et äkki ta teab, kust võiks kodutuid leida tänava pealt, saime vastuseks, et tegelikult sellist erilist kohta ei olegi, ehhki Berliinis on 3000-7000 kodutut. Käisime veel veidi tänaval ja suundusime koju.

Pühapäevaks oli korraldatud Go Kart ralli, kuhu jõudsime päeva lõuna-ajaks. Ehhki mul oli iga hommik raske, sest ärkasin juba 6-7 hommikul, ajavahe tõttu. Kuid ralli oli päris põnev. Peale seda käisime jälle õlut joomas jõe ääres ning lõpuks läksid kõik koju, kuid mina ja mu host läksime Berliini kõrgeimasse punkti, Sealt leidsime maha jäetud restoranihoone, mis oli juba katki pekstud ja varemates, ka aed oli ümber pandud, et keegi sinna ei läheks. Kuid pugesime aiapraost sisse ja istusime seal katusel. Rääkisime igast asju, Maailmast, raamatutest, inimestest jne. Hästi tore. Peale päikeseloojangut suundusime koju ning järgmisel päeval sõitsin lennujaama, et võtta Estonian Air Tallinna.

Bangkok (11. juuni)

Eriti palju pole muutunud. Olen linnas veel ringi vaadanud ning avastanud, et siin püütakse väga väga palju turiste ninapidi tõmmata. Hästi palju on erinevaid petuskeeme. Nii et olge Valvsad. Siin ei ole Tasuta asju, tänava peal inimesed ei ole usaldusväärsed, Ehhki mõned kindlasti on. Nüüd on juba ka avastatud, et isegi lääneinimesed on kaasa haaratud, näiteks oli juhtum, kus üks prantsuse poiss aitas petjaid. Veelkord olge väga valvsad! kui peaksite Taisse tulema.
Istusin Pargis, Bangkoki esimeses pargis, lugesin raamatut, Siis Juhtus mu naljakaim jutuajamine. Mu juurde tuli üks Tai mees (keskeas, selline vanem portfell kaasas, prillid ees, suhteliselt viisakalt riides) ning hakkas mulle midagi räkima, Segases tai keeles. Vahepeal sain aru, et ta väitis, et Euroopa on nr 1 ning Tai on nr 10, ning tehes väga veenvaid liigutusi ja näogrimasse. Istus mu kõrvale maha. Ma ka inglise keeles rääkisin talle, et ma ei saa mõhkugi aru, mis sa räägid. Ta vaid naeratas iga sõna üle. Ning siis kui tema kord oli jutustada, siis mina naeratasin iga sõna üle. Ning lõpuks ta lahkus, lehvitasime ja ta kadus.
Pargis silmasin ka väga suuri sisalikke, kes seal veekogus elavad. Need elukad olid vinged, nad nagu kaklesid vees ja siis üks möödakäija ütles et nad teevad beebisid.
Hostelist sain omale 3 Singapuri sõpra. Nad nägid välja kui 18 kuid tegelikult olid 23, siis mina olen 21 kuid näen välja kui 25. Elu on ikka veider nähtus. Nad rääkisid Singlish keeles, mis on Inglise ja Mingi muu keele vahepeal. Sellest saab isegi aru, kui väga hoolikalt kuulata.


Käisin raha laiaks löömas. Suan Lum Night Bazaar – ehk üks ööturgudest Bangkokis. Kahju, et ma sellele kõige suuremalt turule minna ei saa, mis töötab ainult nädalavahetustel, kus olevat umbes 2500 väikest poekest/letti, ei tea kuidas öelda. Kuid ma sain palju asju. Ma vist ei ostnud midagi selle hinnaga, mis nemad algselt pakkusid. Kuid seda tingimist tuleb alati naerunäoga teha, siis nad on ka rõõmsamad.
Teate mis!! Arvake, mis raamatu ma leidsin hosteli vahetusraamatute laua pealt. ...
Jon Krakauer „Into The Wild“. Nüüd on see juba mu seljakotis ja pool peaaegu läbi loetud. See on hoopis detailsem, kui film.
Homme hommikul hakkan lennujaama poole liikuma, et kodu poole lennata. Pean vist ka riigist lahkumise maksu maksma. Kuid ei ole hullu, sest riiki seisenemisel ma maksu ei maksnud, sest tulin 4.juunil – päeval, mis oli viimane perioodist, mis valitsus tegi, et suurendada turismi ning turgutada Tai majandust.
Rahast rääkides, siis tuli Taisse 10 000 tai rahaga, nüüd veel viimane päev ja umbes 2000 on alles, kuid sellest vist 700 on lahkumise maks, lennujaama 150 bussiga, 320 taksoga, veel ei teagi, millega lähen, sest hosteli tädi ütles, et kui buss ei tule 30 minuti jooksul, siis võta takso. Ööbimise eest olen üldjuhul maksnud 200-250 raha, viimane öö 600, sest jäin hiljaks ja pean nüüd üksi toas olema, uues toas. Ehk siis ennist umbes 70-90 krooni öö kuid viimne on siis 240 krooni. Naljakas on nii mõelda, sest Austraalias maksin kõige eest umbes 3-7 korda rohkem. Nüüd on kõik niii odav, Kuid mis mind ootab Eestis? Mõnus elu. Olen kindel.

Bangkok (9.juuni)

Phuketist Bangkokki: väga halb, kui ei tea, kuidas asjad käivad. Phuketi bussijaam oli nii veider, sest sisenesin valest august. Siis sattusin kellegi tuuritegija peale, kes mulle 300 kohaliku rahaga pileti Surat Thani müüs. Umbes 250km bussisõitu. Ehhki oleks pidanud ostma pileti bussist, oleks umbes 100 raha odavamalt saanud, kuid mis teha. Elu õpetab. Niisiis bussisõit oli vapustav. Vaade mõnikord kaunis, mõnikord liiga palav. Bussijuht oli hull, ta sõitis keskmisel rajal möödumistel. Seega vedas, et kraavi ei sõitnud. Ehhki nägime kahte-kolme avariid selle 4 tunni jooksul. Jõudsin rongijaama. Lugesin ennist, et rongi peab reserveerima, kuid mina ei tahtnud, siis ostsin kohapealt ning ei mingeid probleeme. Passisin küll veidi kaua, sest rong jäi tunni hiljaks. Seal olid ka Budisti mugad. Siis üks nendest ajas habet. Kahe sendiga!! Võttis karva sentide vahele ja tõmbas selle kiirema liigutusega välja. AAAA!! Kuid tema ei teinud teist nägugi.
Lõpuks saabus mu rong. Maksin selle eest umbes 500 raha. Sõit 12 tundi. Magasime kõik seal rongi peaaegu pehmetel pinkidel. Päris vahva.
Saabusin Bangkokki. Jube räpane linn. Selline hoolimatus või midagi on teisiti. Aga teistmoodi, kui Euroopa linnad. Siin ka ikka pakuvad takso teenuseid, ning üks tädi pakkus noori tüdrukuid. Appi. Jõudsin siia, mul polnud jälle kaarti, seega kasutasin mälu, ja tunnet. Ja ma jõudsin just täpselt sinna, kuhu ma tahtsin. Hostelis ostsin kaks ööd, ning jäksin linna peale. Kahmasin hostelist ka linna kaardi. Siin on kõik palju suurem, kui kaardi peal tundub. Käisin niiiii palju. Kuigi midagi hämmastavat ei leidnud. Ei oska millestki nagu pilte ka teha. Kuidagi nii tühi tundub olevat.
Käisin ja käisin, šopping centerites ja Hiinalinnas, lõpuks väsisin ja metrooga tulin tagasi oma hosteli juurde. Nimi on Urban Age. Tahtsin osta ühti kivesid, mis on Tiibetis tehtud, kuid püüdsin ka sobiliku hinna saada, kui ei tulnud välja, 1000 raha oli liiga palju. Ehk homme turult leian odavamalt. Aasta on siin 2552 kui ma ei eksi. Usu järgi.
Kaubanduskeskuses kõndisin ühest poest välja ja siis üks mees – kas indialane või kusagilt sealt vahepealt ütles mulle, et ma olen õnnega koos. Ma naeratasin ja pöörasin tema poole, Ta jätkas, et mul on õnnelik nägu, järgmine kuu on sul väga palju õnne. Ma imestasin ja naeratusega tänasin teda. Kõndisime erinevates suundades lahku. Niii võimas.

Taimaa algus

Tai (saabumine ja sisse sättimine 3. juuni)

Oh õudust. Mulle siin praegu ei meeldi nii palju kui Singapuris. Phuketi Lennujaamas sain ilusti omale viisa 15. päevaks, sellega ei olnud probleeme. Kuid nagu hakkasin lennujaamast välja astuma, siis kargas kallale hunnik inimesi, kes pakub taksot kes mida iganes. Siis lõpuks ma ikkagi mõtlesin, et no mis siis ikka, küsisin ühte hostelisse ning palju sinna sõit maksab, siis otsustasin, et lähen temaga.
Jõudsime natuke sõita kui ta ajas midagi agentidest ning pööras kuhugile maja ette. Küsisin, et mis siin on, ta ütles et agendid, kes mulle odavalt öökoha leiavad. No olgu, lähen röögin nendega juttu. Hakkasid pärima, et kuhu suundun, ütlesin, et ühte hostelisse Patong beachil – sellepele väitsid nad et sellist pole olemas. Ajasin muidugi vastu, et just eila netist vaatasin, et on küll. Ta ütles, et äkki internetis on vale info, enne tsunamit või midagi. Neil seal Internetti ei olnud, ainult mingi raamat, kus olevat kõik magamiskohad, ütlesin, et see on äkki sul vana. Siis ta vihastas ja ütles et las taksojuht viib mu sinna kuhu mina tahan. Olin õnnelik. Siis taksojuht korjas kusagilt poole tee pealt ka oma tütre peale. Siis kolmekesi sõitsime Mu hosteli juurde. Ma muidugi ei teadnud, kus see on aga leidsin 5 minuti jooksul ta ülesse. Tuli välja, et praegu on halb aeg, et pole palju turiste ja reisijaid. Olen üksi neljases toas koos telekaga, ja muude vidinatega.
Kuid nüüd linnoosa uurima ja randa!


Teate kui tüütu siin tänava peal käia on? Iga teine pakub sulle midagi. Taxi Taxi!! Massage Massage!! Oi kuidas tahaksin neile valjult pahasti öelda. Kuid mis teha, kui ainuke raha sellise töö pealt tuleb. Alguses muidugi viisakalt ütlen ei ole tarvis, kuid kui juba oled 10-le ei öelnud ja ikka pakuvad sama asja järgmise nurga peal, siis kaob ära tahtmine olla 100% viisakas. Kõnnin lihtsalt mööda, ei vaata silma, ütlen ei ja kaon.
Mis siis veel. Oi kui palju on Valgeid mehi kes töllerdavad koos aasialannaga. Hmmmm... Ei uskunud et sellist asja nii palju on.
Rand on uhke, veidi prügine kuid uhke. Vesi on soe, ja kui ma ütlen soe, siis see tähendab, et isegi vees on palav olla. Lained on võimsad. Rannas käivad pinda oma veeskuutritega ja naised üritavad jutule saada, miskipärast on suurem osa keskeas naised.
Buda kujukesi ei tohi üle piiri viia.


Tai 5. juuni

Olen punane. Päike tegi oma töö. Vist kõige hullem päikesepõletus, mis mul üldse olnud on. Peaaegu terve keha. Eriti hull on nina. Riided seljas teevad valu, ning muidu on tore. Tulin Patonga beachilt ära. Bussiga, mitte taksoga. Olen Phuketi linnas. Täna eriti pole tahtmist välja minna. Just selle eilse päikese pärast. Ootan kuni õhtu saabub, siis lähen linna peale tuuritama.
Eila jõudsin ka pärast päevitust ja ookeani veidi šopata. Tingisin igast hindu, mis sain omale hea hinna peale, selle ostsin ära. Ning ülejäänud, mis ikka tundusid kallid, jätsin niisama. Mõnikord juba hakkasin lahkuma ja siis kutsus tagasi ja müüs mulle minu hinnaga.
Väga paljudel on Eesti sõpru, või isegi neil on sõpru igal pool maailmas. Eriti nendel kes ülikondi teevad ja müüvad, kutsuvad oma uhkesse väiksesse poodi ja räägivad igast asju. Lõpuks jõuavad selleni, et nemad teevad mulle täpselt minu suuruse ja kõige paremast materjalist ülikonna. Ning peamine, et odavalt – umbes 1000 krooniga. No tore, aga mul pole seda hetkel tarvis tsau. Saab odavalt ka iPhone, kuid need on mingi kohalik toodang ja ei tööta väga hästi, proovisin ühes poes, kus tuli ka üks suvaline kohalik rääkima, tal oli abi vaja viisapaberitega – tahtis sõbrale külla minna Taani.
Mis siis veel. Ahjaa ärge kunagi laske oma mehel üksi Taimaale minna. Naljaga pooleks kuid asi on tõsine. Mulle pakuti umbes kolm korda seda samust. Kõnnin tänava peal ja siis naised passivad seal kusagil ning kui nendeni jõuad siis mõni kargab kallale (väljend), mõni pakub massaži, kuid keeldun ning üritan edasi astuda, nad blokivad tee, haaravad käest, torgivad näpuga kõhtu, küsivad kuhu lähen, vastan et randa. Siis ütleb, et ta teeb seda samust minuga rannas. Ei no tänan väga. Nende naiste silmist sa õnne ei leia.
Õhtust käisin söömas rannarestoranis. Seal, kes on oma elukaaslasega või kes on kohaliku naisega. Teenindus oli hea, lainekohin oli muusika, söök maitses hästi, märkasin, et keegi eriti ei jäta tippi ning siis jätsin neile 40 raha.
Kui õhtupimeduses rannas jalutada, siis tulevad ka inimesed asju pakkuma. Kes kanepipoissi, kes õnneõhupalli. Nägin paari õhku lendamas. Ilus.

6. juuni

Miskipärast on tunne, nagu ei viitsi midagi teha. Siis istusin Arvutis natuke, vaatasin, mis mul üldse siin veel teha on. Sattusin siis Phuketi uudiste peale. Pargis on Montana osariigi Sümfoonia Orkestri kontsert. Ning Tasuta. Ei tea miks ma just täna, ning just sellise uudise leidsin. Järelikult tuleb minna. Vaatasin pargi asukoha google mapist ning üritasin selle mällu jätta. Õhtul siis tund enne algust hakkasin jalutama pargi suunas. Teepeal tekkis paar korda kahtlus, et kas on ikka õige, kuhu ma lähen. Kuid ma ei pööranud selga õigele suunale. Jõudsin kohale. Klassika on ikka klassika. Mulle meeldis väga algus ja lõpp.
Tagasi tulles aga eksisin natuke ja siis jalutasin mööda pimedaid tänavaid. Õnneks on olemas Õnn ja see tõi mu kaunilt koju.

Singapur (2-3. juuni)

Mulle meeldib. Saabusin õhtul kella 19 ajal ning siis lennujaamast sain kohe loa, et võin siin olla 90 päeva. Aga ei, võiks aga pilet juba olemas. Niisiis Lennujaam on hiiglama suur, nagu aasiale kombeks. Muidugi ka palju igasugu söögikohti ja tasuta netti. Kuid saabusin ja otsisin ise üksi rongi, millega sain linna, mul oli vaid väike pilt meeles kaardist, mis eelmine päev vaatasin, et kus hostel on.
Linna jõudes läksin rongi pealt maha ja tänaval vaatasin veidi aega ringi. Siis leidin ühe tuttava tänavanime ja hakkasin liikuma. Ning mis õnne, leidsingi hosteli ülesse, maksis palju vähem kui Austraalias. Kuna jõudsin sinna juba pimeduse hakul, siis kiiresti viskasin asjd tuppa ja liikusin linna peale. Leidsin võimatult suure turu. Kunagine Kadaka turg on selle kõrvel beebi. Peamised müügiartiklid on riided ning käekellad. Soetasin ka omale ühe. Maksis 5 singapuri dollarit. Küll lähedasemad näevad, kui vahva kella ma sain. Kuigi ma pole suurem kellakandja. Mis siis veel, kultuur on hoopis teine kui Austraalias. Inimesed on teised. Aga vägev. Läksin kusagile väiksele tänavale, mis oli täis söögikohti – kõik erinevad kuid samas sarnased. Istusin ka ise ühes maha ja tellisin nuudleid. Kuid neil seal on kindlad piirkonnad, kuhu kelle klient istuda tohib, kui valesti istud, siis nad kamandavad su õigesse kohta. Superhead nuudid olid. Söök on tõesti siin suurepärane, ning mis hinnaga! 2 dollariga, Austraalias oleks see umbes 10 dollarit. Vähemasti süüa saab hästi. Inimesed tunduvad muretud, kuid kes teab. Kindlasti on muresid ka. Nägudest on näha. Üks India mees luges rongis raamatud, milles oli peatukk „Two ways to be happier“. Inimesed on kasvult veidi pisemad, siis on natuke imelik ja suur tänava peal kõndida. Aasia riik, meistrid suurte asjade ehitamises (peamiselt majad või hooned). Hiljaõhtul urgitsevad elektroonika kallal, vaikselt oma boksis, majade sees/vahel. Kuid on palavam kui Darwinis, või umbsem on õigem sõna.
Kahju, et siin nii vähe aega veedan, nüüd olen jälle lennujaamas ootamas lendu AirAsiaga Phuketisse.

Elu on Eriline.

Mis mul veel meelde tuli, viimase päeva hommikul Austraalias oli meil hostelis kell pool üheksa tuletõrje alarm, siis pidime kõik oma tudunägudega majast välja ronima, kuid põlengut ei olnud.